«Ars moriendi – ars amatoria» uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus.
Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud.
Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist «peidetud identiteeti». Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltyn on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud.
Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad.
«Ars moriendi – ars amatoria» uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus.
Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud.
Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist «peidetud identiteeti». Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltyn on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud.
Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad.
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/ars-moriendi-–-ars-amatoria-kunst-surra-ja-kunst-armastada-kesk-ja-varauusaegses-euroopas-k-2024-argo671414Ars moriendi – ars amatoriahttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/a/r/ars-moriendi-_-ars-amatoria-kunst-surra-ja-kunst-armastada-kesk-ja-varauusaegses-euroopas-k-2024-argo-496.webp4949EURInStock/ajalugu/maailma ajalugu/Kõik teemad/teatmekirjandus/humaniora, socialia/Kõik teemad/humaniora, socialia18798512712514«Ars moriendi – ars amatoria» uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus.<br /><br />Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud. <br /><br />Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist «peidetud identiteeti». Kultuurisotsioloog <b>Jacque Lynn Foltyn</b> on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud.<br /><br />Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad. «Ars moriendi – ars amatoria» uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus.<br /><br />Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud. <br /><br />Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist «peidetud identiteeti». Kultuurisotsioloog <b>Jacque Lynn Foltyn</b> on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud.<br /><br />Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad.