1960. aastail hakkasid Eesti etnograafid taas hõimurahvaid uurima. Esimesena võeti luubi alla vepslased. Eesti rahvateadlasi köitis vepsa kolkakülades säilinud arhailisus – seal osati veel alet põletada, kootidega reht peksta, ahjus vihelda ja haabjaid valmistada. Seda kõike oli vaja teaduse tarvis jäädvustada! Aga vepslasteni jõudmine oli tihtipeale üsna keeruline. Kohale jõudmiseks kasutati lisaks rongidele ja bussidele ka hobuseid, paate ja külgkorviga mootorratast, jalgsi käimisest rääkimata. Külarahvas oli algul sageli umbusklik ja võõristav, hiljem aga avaneti, saadi sõbraks ning tunti vepsa ja eesti keele lähisugulusest lõbu.
Välitööpäevikute vahendusel avaneb värvikas pilt nii omaaegsete Eesti etnograafide uurimispraktikatest ja olmest kui ka vepsa küladest, kus 1960. aastatel oli veel paljuski säilinud traditsiooniline elulaad, ehkki kolhoosiaja kastmes. Raamat on rikkalikult illustreeritud ekspeditsioonidel tehtud fotode ja joonistega, lisaks pildid Vepsamaalt kogutud esemest. Sissejuhatav artikkel aitab selle kõik laiemasse teadusajaloolisse konteksti panna.
1960. aastail hakkasid Eesti etnograafid taas hõimurahvaid uurima. Esimesena võeti luubi alla vepslased. Eesti rahvateadlasi köitis vepsa kolkakülades säilinud arhailisus – seal osati veel alet põletada, kootidega reht peksta, ahjus vihelda ja haabjaid valmistada. Seda kõike oli vaja teaduse tarvis jäädvustada! Aga vepslasteni jõudmine oli tihtipeale üsna keeruline. Kohale jõudmiseks kasutati lisaks rongidele ja bussidele ka hobuseid, paate ja külgkorviga mootorratast, jalgsi käimisest rääkimata. Külarahvas oli algul sageli umbusklik ja võõristav, hiljem aga avaneti, saadi sõbraks ning tunti vepsa ja eesti keele lähisugulusest lõbu.
Välitööpäevikute vahendusel avaneb värvikas pilt nii omaaegsete Eesti etnograafide uurimispraktikatest ja olmest kui ka vepsa küladest, kus 1960. aastatel oli veel paljuski säilinud traditsiooniline elulaad, ehkki kolhoosiaja kastmes. Raamat on rikkalikult illustreeritud ekspeditsioonidel tehtud fotode ja joonistega, lisaks pildid Vepsamaalt kogutud esemest. Sissejuhatav artikkel aitab selle kõik laiemasse teadusajaloolisse konteksti panna.
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/ekspeditsioonid-läänemeresoome-muinasmaale18558Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaalehttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789949548767-300.webp3232EURInStock/Kõik teemad/humaniora, socialia/antropoloogia/reisikirjad9210212125851960. aastail hakkasid Eesti etnograafid taas hõimurahvaid uurima. Esimesena võeti luubi alla vepslased. Eesti rahvateadlasi köitis vepsa kolkakülades säilinud arhailisus – seal osati veel alet põletada, kootidega reht peksta, ahjus vihelda ja haabjaid valmistada. Seda kõike oli vaja teaduse tarvis jäädvustada! Aga vepslasteni jõudmine oli tihtipeale üsna keeruline. Kohale jõudmiseks kasutati lisaks rongidele ja bussidele ka hobuseid, paate ja külgkorviga mootorratast, jalgsi käimisest rääkimata. Külarahvas oli algul sageli umbusklik ja võõristav, hiljem aga avaneti, saadi sõbraks ning tunti vepsa ja eesti keele lähisugulusest lõbu. <br /><br />Välitööpäevikute vahendusel avaneb värvikas pilt nii omaaegsete Eesti etnograafide uurimispraktikatest ja olmest kui ka vepsa küladest, kus 1960. aastatel oli veel paljuski säilinud traditsiooniline elulaad, ehkki kolhoosiaja kastmes. Raamat on rikkalikult illustreeritud ekspeditsioonidel tehtud fotode ja joonistega, lisaks pildid Vepsamaalt kogutud esemest. Sissejuhatav artikkel aitab selle kõik laiemasse teadusajaloolisse konteksti panna. 1960. aastail hakkasid Eesti etnograafid taas hõimurahvaid uurima. Esimesena võeti luubi alla vepslased. Eesti rahvateadlasi köitis vepsa kolkakülades säilinud arhailisus – seal osati veel alet põletada, kootidega reht peksta, ahjus vihelda ja haabjaid valmistada. Seda kõike oli vaja teaduse tarvis jäädvustada! Aga vepslasteni jõudmine oli tihtipeale üsna keeruline. Kohale jõudmiseks kasutati lisaks rongidele ja bussidele ka hobuseid, paate ja külgkorviga mootorratast, jalgsi käimisest rääkimata. Külarahvas oli algul sageli umbusklik ja võõristav, hiljem aga avaneti, saadi sõbraks ning tunti vepsa ja eesti keele lähisugulusest lõbu. <br /><br />Välitööpäevikute vahendusel avaneb värvikas pilt nii omaaegsete Eesti etnograafide uurimispraktikatest ja olmest kui ka vepsa küladest, kus 1960. aastatel oli veel paljuski säilinud traditsiooniline elulaad, ehkki kolhoosiaja kastmes. Raamat on rikkalikult illustreeritud ekspeditsioonidel tehtud fotode ja joonistega, lisaks pildid Vepsamaalt kogutud esemest. Sissejuhatav artikkel aitab selle kõik laiemasse teadusajaloolisse konteksti panna.
