Ruth Laasi
Tiit Lääne
Heino Enden
Maailmameister
312-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat
Stopper 2025
Heino Enden on üks kolmest Eesti meeskorvpallurist, kes kroonitud maailmameistriks. Üheksa aastat maailma tippmeeskonda kuulunud mängijana on Enden kirjutanud meie korvpallilukku säravad peatükid, millest paljusid jagab legendaarne mängumees teiega järgnevatel lehekülgedel.
Kuidas koolipoisina tuberkuloosi haigestunud noormees justkui imeväel naasis palliplatsile ja kerkis kohe omaealiste tippu, jõudes maailma meistriks. Võib-olla just siis talle külge jäänud päikesepoisi kuvand kandis teda justkui lendaval vaibal korvpallimaailmas edasi. Loomulikult tekitas see kõrvalejääjates kibedust ja kadedust. Aga ääretult targa mängija ja intelligentse inimesena kõndis Enden oma teed, ajas oma vagu, kahetsemata tehtut, vaid olles ikka avatud uutele võimalustele.
Mõistagi mahtus sellesse teekonda ka viieks aastaks siirdumine Euroopa suurklubisse Moskva AKSK-sse, mida mahajääjad tõlgendasid toona kui reeturi teed. Nii nagu sama saatus tabas Jaak Joalat, Lembit Ulfsakit, … Eesti spordiajakirjandusel kulus enne üle poole aasta, kui suudeti Endenile mõned küsimused esitada. Kuid üldjuhul püüti kirjutades maailmameistrist ja AKSK põhimängijast ikka vaikides mööda hiilida või siis seati kahtluse alla tema väärtus koondisemängijana. Miskipärast ei tahetud uskuda seda, mida Enden suutis.
Endeni hiilgavast karjäärist jäi välja vaid olümpiaturniiril mängimine, mida kangelane ise küll oma positiivses ellusuhtumises põrmugi ei kahetse. Ometi oli ta nelja olümpia lävel. 1980 Moskva mängudel ei mahtunud ta noore mängijana viimasesse valikusse. 1984 kuulus ilmselt maailma parimasse koondisse, milline võitis mäekõrguselt olümpia valikturniiri, kuid boikott sulges teekonna Los Angelesse. 1988 Souli eel astus ta ise mängust välja, sest esikohale tõusis perekond. Ja 1992 püüdis juba Eesti koondisel aidata lunastada pääset Barcelona olümpiale, mis arusaadavalt jõukohane ülesanne polnud.
Hea suhtleja ja inimeste tundajana on Enden ka suurepärane lugude rääkija. Temas on kaduma läinud spordiajakirjanik, kuigi oma kätt on ta ka selles maailmas proovinud. Küll on ta aastaid oma tasakaaluka ja argumenteeritud jutuga olnud hinnatud korvpallikommentaator. Selliseidki mehi pole meie spordiloos palju.
Kusjuures tema tagasivaated sporditeele pole jutud punktide arvust mängus või mängijate asetusest väljakul, vaid enamuses ikka mänguvälisest elust. Sellest, mis jäi eesriide taha. Tippspordi köögipoolest, millest tavaliselt nii vähe tahetakse või saadakse rääkida. Enden siin ennast tagasi ei hoia, ja see teebki tema loo eriliseks ja põnevaks.
Nii pole maailmameistri lugu sugugi mõeldud ainult korvpallihuvilisele, vaid igaühele, ka spordikaugele võhikule, kuid lugejale, keda huvitab tippsportlastega kaasas käiv elu oma erinevates toonides. Seda nii tähetunnil kui argipäeval.
Kuidas koolipoisina tuberkuloosi haigestunud noormees justkui imeväel naasis palliplatsile ja kerkis kohe omaealiste tippu, jõudes maailma meistriks. Võib-olla just siis talle külge jäänud päikesepoisi kuvand kandis teda justkui lendaval vaibal korvpallimaailmas edasi. Loomulikult tekitas see kõrvalejääjates kibedust ja kadedust. Aga ääretult targa mängija ja intelligentse inimesena kõndis Enden oma teed, ajas oma vagu, kahetsemata tehtut, vaid olles ikka avatud uutele võimalustele.
Mõistagi mahtus sellesse teekonda ka viieks aastaks siirdumine Euroopa suurklubisse Moskva AKSK-sse, mida mahajääjad tõlgendasid toona kui reeturi teed. Nii nagu sama saatus tabas Jaak Joalat, Lembit Ulfsakit, … Eesti spordiajakirjandusel kulus enne üle poole aasta, kui suudeti Endenile mõned küsimused esitada. Kuid üldjuhul püüti kirjutades maailmameistrist ja AKSK põhimängijast ikka vaikides mööda hiilida või siis seati kahtluse alla tema väärtus koondisemängijana. Miskipärast ei tahetud uskuda seda, mida Enden suutis.
Endeni hiilgavast karjäärist jäi välja vaid olümpiaturniiril mängimine, mida kangelane ise küll oma positiivses ellusuhtumises põrmugi ei kahetse. Ometi oli ta nelja olümpia lävel. 1980 Moskva mängudel ei mahtunud ta noore mängijana viimasesse valikusse. 1984 kuulus ilmselt maailma parimasse koondisse, milline võitis mäekõrguselt olümpia valikturniiri, kuid boikott sulges teekonna Los Angelesse. 1988 Souli eel astus ta ise mängust välja, sest esikohale tõusis perekond. Ja 1992 püüdis juba Eesti koondisel aidata lunastada pääset Barcelona olümpiale, mis arusaadavalt jõukohane ülesanne polnud.
Hea suhtleja ja inimeste tundajana on Enden ka suurepärane lugude rääkija. Temas on kaduma läinud spordiajakirjanik, kuigi oma kätt on ta ka selles maailmas proovinud. Küll on ta aastaid oma tasakaaluka ja argumenteeritud jutuga olnud hinnatud korvpallikommentaator. Selliseidki mehi pole meie spordiloos palju.
Kusjuures tema tagasivaated sporditeele pole jutud punktide arvust mängus või mängijate asetusest väljakul, vaid enamuses ikka mänguvälisest elust. Sellest, mis jäi eesriide taha. Tippspordi köögipoolest, millest tavaliselt nii vähe tahetakse või saadakse rääkida. Enden siin ennast tagasi ei hoia, ja see teebki tema loo eriliseks ja põnevaks.
Nii pole maailmameistri lugu sugugi mõeldud ainult korvpallihuvilisele, vaid igaühele, ka spordikaugele võhikule, kuid lugejale, keda huvitab tippsportlastega kaasas käiv elu oma erinevates toonides. Seda nii tähetunnil kui argipäeval.
Alates
37,00 €
Ainult %1 järel
Heino Enden on üks kolmest Eesti meeskorvpallurist, kes kroonitud maailmameistriks. Üheksa aastat maailma tippmeeskonda kuulunud mängijana on Enden kirjutanud meie korvpallilukku säravad peatükid, millest paljusid jagab legendaarne mängumees teiega järgnevatel lehekülgedel.
Kuidas koolipoisina tuberkuloosi haigestunud noormees justkui imeväel naasis palliplatsile ja kerkis kohe omaealiste tippu, jõudes maailma meistriks. Võib-olla just siis talle külge jäänud päikesepoisi kuvand kandis teda justkui lendaval vaibal korvpallimaailmas edasi. Loomulikult tekitas see kõrvalejääjates kibedust ja kadedust. Aga ääretult targa mängija ja intelligentse inimesena kõndis Enden oma teed, ajas oma vagu, kahetsemata tehtut, vaid olles ikka avatud uutele võimalustele.
Mõistagi mahtus sellesse teekonda ka viieks aastaks siirdumine Euroopa suurklubisse Moskva AKSK-sse, mida mahajääjad tõlgendasid toona kui reeturi teed. Nii nagu sama saatus tabas Jaak Joalat, Lembit Ulfsakit, … Eesti spordiajakirjandusel kulus enne üle poole aasta, kui suudeti Endenile mõned küsimused esitada. Kuid üldjuhul püüti kirjutades maailmameistrist ja AKSK põhimängijast ikka vaikides mööda hiilida või siis seati kahtluse alla tema väärtus koondisemängijana. Miskipärast ei tahetud uskuda seda, mida Enden suutis.
Endeni hiilgavast karjäärist jäi välja vaid olümpiaturniiril mängimine, mida kangelane ise küll oma positiivses ellusuhtumises põrmugi ei kahetse. Ometi oli ta nelja olümpia lävel. 1980 Moskva mängudel ei mahtunud ta noore mängijana viimasesse valikusse. 1984 kuulus ilmselt maailma parimasse koondisse, milline võitis mäekõrguselt olümpia valikturniiri, kuid boikott sulges teekonna Los Angelesse. 1988 Souli eel astus ta ise mängust välja, sest esikohale tõusis perekond. Ja 1992 püüdis juba Eesti koondisel aidata lunastada pääset Barcelona olümpiale, mis arusaadavalt jõukohane ülesanne polnud.
Hea suhtleja ja inimeste tundajana on Enden ka suurepärane lugude rääkija. Temas on kaduma läinud spordiajakirjanik, kuigi oma kätt on ta ka selles maailmas proovinud. Küll on ta aastaid oma tasakaaluka ja argumenteeritud jutuga olnud hinnatud korvpallikommentaator. Selliseidki mehi pole meie spordiloos palju.
Kusjuures tema tagasivaated sporditeele pole jutud punktide arvust mängus või mängijate asetusest väljakul, vaid enamuses ikka mänguvälisest elust. Sellest, mis jäi eesriide taha. Tippspordi köögipoolest, millest tavaliselt nii vähe tahetakse või saadakse rääkida. Enden siin ennast tagasi ei hoia, ja see teebki tema loo eriliseks ja põnevaks.
Nii pole maailmameistri lugu sugugi mõeldud ainult korvpallihuvilisele, vaid igaühele, ka spordikaugele võhikule, kuid lugejale, keda huvitab tippsportlastega kaasas käiv elu oma erinevates toonides. Seda nii tähetunnil kui argipäeval.
Kuidas koolipoisina tuberkuloosi haigestunud noormees justkui imeväel naasis palliplatsile ja kerkis kohe omaealiste tippu, jõudes maailma meistriks. Võib-olla just siis talle külge jäänud päikesepoisi kuvand kandis teda justkui lendaval vaibal korvpallimaailmas edasi. Loomulikult tekitas see kõrvalejääjates kibedust ja kadedust. Aga ääretult targa mängija ja intelligentse inimesena kõndis Enden oma teed, ajas oma vagu, kahetsemata tehtut, vaid olles ikka avatud uutele võimalustele.
Mõistagi mahtus sellesse teekonda ka viieks aastaks siirdumine Euroopa suurklubisse Moskva AKSK-sse, mida mahajääjad tõlgendasid toona kui reeturi teed. Nii nagu sama saatus tabas Jaak Joalat, Lembit Ulfsakit, … Eesti spordiajakirjandusel kulus enne üle poole aasta, kui suudeti Endenile mõned küsimused esitada. Kuid üldjuhul püüti kirjutades maailmameistrist ja AKSK põhimängijast ikka vaikides mööda hiilida või siis seati kahtluse alla tema väärtus koondisemängijana. Miskipärast ei tahetud uskuda seda, mida Enden suutis.
Endeni hiilgavast karjäärist jäi välja vaid olümpiaturniiril mängimine, mida kangelane ise küll oma positiivses ellusuhtumises põrmugi ei kahetse. Ometi oli ta nelja olümpia lävel. 1980 Moskva mängudel ei mahtunud ta noore mängijana viimasesse valikusse. 1984 kuulus ilmselt maailma parimasse koondisse, milline võitis mäekõrguselt olümpia valikturniiri, kuid boikott sulges teekonna Los Angelesse. 1988 Souli eel astus ta ise mängust välja, sest esikohale tõusis perekond. Ja 1992 püüdis juba Eesti koondisel aidata lunastada pääset Barcelona olümpiale, mis arusaadavalt jõukohane ülesanne polnud.
Hea suhtleja ja inimeste tundajana on Enden ka suurepärane lugude rääkija. Temas on kaduma läinud spordiajakirjanik, kuigi oma kätt on ta ka selles maailmas proovinud. Küll on ta aastaid oma tasakaaluka ja argumenteeritud jutuga olnud hinnatud korvpallikommentaator. Selliseidki mehi pole meie spordiloos palju.
Kusjuures tema tagasivaated sporditeele pole jutud punktide arvust mängus või mängijate asetusest väljakul, vaid enamuses ikka mänguvälisest elust. Sellest, mis jäi eesriide taha. Tippspordi köögipoolest, millest tavaliselt nii vähe tahetakse või saadakse rääkida. Enden siin ennast tagasi ei hoia, ja see teebki tema loo eriliseks ja põnevaks.
Nii pole maailmameistri lugu sugugi mõeldud ainult korvpallihuvilisele, vaid igaühele, ka spordikaugele võhikule, kuid lugejale, keda huvitab tippsportlastega kaasas käiv elu oma erinevates toonides. Seda nii tähetunnil kui argipäeval.
| Tootekood | R0298712 |
|---|---|
| Aasta | 2025 |
| Autor | Ruth Laasi, Tiit Lääne |
| Kirjastus | Stopper |
| Köide | kõva |
| Lehekülgi | 312 |
| EAN | 9789916922828 |
| Keel | eesti |
| Teema | eesti |
Kas kõik raamatud on kohe saadaval?
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit.
Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu
leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.