Michel Foucault (1926-1984) oli erialalt psühholoog, kes oma töödes sageli liitnud ajaloo, psühholoogia, filosoofia, psühhiaatria ning sotsioloogia valdkonnad -- ja just sellisest kooslusest ongi tema põhiteosed saanud oma sisu ja väärtuse. Foucault' arvates ei olnud enne XIX sajandit olemas sellist mõistet nagu hullumeelsus. Hullusest ja sellesse suhtumisest psühhiaatriaeelsel ajastul Foucault' «Hullus ja arutus» räägibki. Kui pidalitõbi oli kadunud ja mälestused pidalitõbistest peaaegu kustunud, jäid vastavad struktuurid siiski püsima. Kaks või kolm sajandit hiljem kordusid samades paikades endistega hämmastavalt sarnased väljaheitmismängud. Vaesed, hulgused, korrarikkujad ja «peast segased» võtsid üle varem pidalitõbistele kuulunud rolli. Keskaeg paigutas hulluse pahede hulka. Alates XV sajandist oli see sotsiaalne parameeter: kui inimene oli ohtlik teistele või endale, oli ta vaja isoleerida. Kõik pandi ühte patta kogu asotsiaalne kontingent: vaesed, vaimuhaiged, prostituudid, luuserid, kurjategijad. Selle üle, et hullud vangi pannakse ja neid kurjategijatega koos hoitakse, hakatakse imestama hiljem. Alles aastal 1793 (Suure Prantsuse revolutsiooni kõrgperioodil) sai hullus oma enam-vähem õige koha. Hulludesse hakati suhtuma kui isikutesse, kes vajavad mitte ainult ühiskonnast isoleerimist, vaid ka ravi.
Michel Foucault (1926-1984) oli erialalt psühholoog, kes oma töödes sageli liitnud ajaloo, psühholoogia, filosoofia, psühhiaatria ning sotsioloogia valdkonnad -- ja just sellisest kooslusest ongi tema põhiteosed saanud oma sisu ja väärtuse. Foucault' arvates ei olnud enne XIX sajandit olemas sellist mõistet nagu hullumeelsus. Hullusest ja sellesse suhtumisest psühhiaatriaeelsel ajastul Foucault' «Hullus ja arutus» räägibki. Kui pidalitõbi oli kadunud ja mälestused pidalitõbistest peaaegu kustunud, jäid vastavad struktuurid siiski püsima. Kaks või kolm sajandit hiljem kordusid samades paikades endistega hämmastavalt sarnased väljaheitmismängud. Vaesed, hulgused, korrarikkujad ja «peast segased» võtsid üle varem pidalitõbistele kuulunud rolli. Keskaeg paigutas hulluse pahede hulka. Alates XV sajandist oli see sotsiaalne parameeter: kui inimene oli ohtlik teistele või endale, oli ta vaja isoleerida. Kõik pandi ühte patta kogu asotsiaalne kontingent: vaesed, vaimuhaiged, prostituudid, luuserid, kurjategijad. Selle üle, et hullud vangi pannakse ja neid kurjategijatega koos hoitakse, hakatakse imestama hiljem. Alles aastal 1793 (Suure Prantsuse revolutsiooni kõrgperioodil) sai hullus oma enam-vähem õige koha. Hulludesse hakati suhtuma kui isikutesse, kes vajavad mitte ainult ühiskonnast isoleerimist, vaid ka ravi.
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/hullus-ja-arutus22029Hullus ja arutushttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789985770252-644.webp00EUROutOfStock/Kõik teemad/tervis ja elustiil/vaimne tervis/ajalugu/maailma ajalugu161812125157<b>Michel Foucault</b> (1926-1984) oli erialalt psühholoog, kes oma töödes sageli liitnud ajaloo, psühholoogia, filosoofia, psühhiaatria ning sotsioloogia valdkonnad -- ja just sellisest kooslusest ongi tema põhiteosed saanud oma sisu ja väärtuse. <br />Foucault' arvates ei olnud enne XIX sajandit olemas sellist mõistet nagu hullumeelsus. Hullusest ja sellesse suhtumisest psühhiaatriaeelsel ajastul Foucault' «Hullus ja arutus» räägibki. <br />Kui pidalitõbi oli kadunud ja mälestused pidalitõbistest peaaegu kustunud, jäid vastavad struktuurid siiski püsima. Kaks või kolm sajandit hiljem kordusid samades paikades endistega hämmastavalt sarnased väljaheitmismängud. Vaesed, hulgused, korrarikkujad ja «peast segased» võtsid üle varem pidalitõbistele kuulunud rolli. Keskaeg paigutas hulluse pahede hulka. Alates XV sajandist oli see sotsiaalne parameeter: kui inimene oli ohtlik teistele või endale, oli ta vaja isoleerida. Kõik pandi ühte patta kogu asotsiaalne kontingent: vaesed, vaimuhaiged, prostituudid, luuserid, kurjategijad. Selle üle, et hullud vangi pannakse ja neid kurjategijatega koos hoitakse, hakatakse imestama hiljem. Alles aastal 1793 (Suure Prantsuse revolutsiooni kõrgperioodil) sai hullus oma enam-vähem õige koha. Hulludesse hakati suhtuma kui isikutesse, kes vajavad mitte ainult ühiskonnast isoleerimist, vaid ka ravi. <b>Michel Foucault</b> (1926-1984) oli erialalt psühholoog, kes oma töödes sageli liitnud ajaloo, psühholoogia, filosoofia, psühhiaatria ning sotsioloogia valdkonnad -- ja just sellisest kooslusest ongi tema põhiteosed saanud oma sisu ja väärtuse. <br />Foucault' arvates ei olnud enne XIX sajandit olemas sellist mõistet nagu hullumeelsus. Hullusest ja sellesse suhtumisest psühhiaatriaeelsel ajastul Foucault' «Hullus ja arutus» räägibki. <br />Kui pidalitõbi oli kadunud ja mälestused pidalitõbistest peaaegu kustunud, jäid vastavad struktuurid siiski püsima. Kaks või kolm sajandit hiljem kordusid samades paikades endistega hämmastavalt sarnased väljaheitmismängud. Vaesed, hulgused, korrarikkujad ja «peast segased» võtsid üle varem pidalitõbistele kuulunud rolli. Keskaeg paigutas hulluse pahede hulka. Alates XV sajandist oli see sotsiaalne parameeter: kui inimene oli ohtlik teistele või endale, oli ta vaja isoleerida. Kõik pandi ühte patta kogu asotsiaalne kontingent: vaesed, vaimuhaiged, prostituudid, luuserid, kurjategijad. Selle üle, et hullud vangi pannakse ja neid kurjategijatega koos hoitakse, hakatakse imestama hiljem. Alles aastal 1793 (Suure Prantsuse revolutsiooni kõrgperioodil) sai hullus oma enam-vähem õige koha. Hulludesse hakati suhtuma kui isikutesse, kes vajavad mitte ainult ühiskonnast isoleerimist, vaid ka ravi.