Meil kõigil on vaimustav oskus mõelda välja maailmu ja olukordi, mida näiliselt ei ole. See on küllap meie kõige ulatuslikum võime. Ja kui sellesse uskuda, siis saab kirjutamine kõige olulisemaks. Kirjutamises näeme me ennast, mõistame teisi ja jäädvustume sõnades. See on meeletu vabadus. Me avastasime end keset kirjandusmaastikku. Tasapisi hakkas meie maailm koosnema süžeedest, tegelastest, repliikidest ja stseenidest. Oli ainult üks mõistlik viis sellele olukorrale läheneda: me kirjutasime raamatu.
Katkend Uku Talmari lühijutust «Vahel»: Silmipimestav välgatus ja Oskari ees oli Sam, Ta vana sõber (sõber? Kas siin on üldse sõpru? Või mitte-sõpru?). «Sam! Mida Sa siin teed?!» karjatas Oskar. Sam oli esiti segaduses, aga talle tundus siiski meenuvat, kes ta on ja kes on Oskar, kuigi selles ilmas ei tundunud olevat mälestusi, sest siin polnud minevikku. Tegelikult ei tundunud isegi eraldiseisvaid isiksusi olevat, kõik olid kui lained ühes ja samas ookeanis. «Ma ei tea. Mis koht see siin üldse on?» vastas Sam, mille peale aga vastas hääl, mis kostus kõikjalt ja eikusagilt, et see on Taevas.
Katkend Ott Ojametsa lühiromaanist «Igrek»: «Põgenemine põgenemise otsa. Ma põgenen armastusest, kiindumisest, pingutusest ja puudutustest, mu keha on valmis armastama, aga ma sulgun, saan täheks ja kirjutan ennast ridadesse, selle asemel et olla kaduv, kaduda hetke nagu valgus kaob lambi kustudes. Ma põgenen mitte enda, vaid teiste eest, teiste eest ma põgenen, sest ma ei usalda enam neid, kes mind on valmis usaldama. Usaldan neid, kes minuga on umbusklikud. Ma sukeldun endasse ja kirjeldan kõiki väljamõeldud lugusid ja pean neid endaks. Ma olen ju inimene nagu sinagi.»
Meil kõigil on vaimustav oskus mõelda välja maailmu ja olukordi, mida näiliselt ei ole. See on küllap meie kõige ulatuslikum võime. Ja kui sellesse uskuda, siis saab kirjutamine kõige olulisemaks. Kirjutamises näeme me ennast, mõistame teisi ja jäädvustume sõnades. See on meeletu vabadus. Me avastasime end keset kirjandusmaastikku. Tasapisi hakkas meie maailm koosnema süžeedest, tegelastest, repliikidest ja stseenidest. Oli ainult üks mõistlik viis sellele olukorrale läheneda: me kirjutasime raamatu.
Katkend Uku Talmari lühijutust «Vahel»: Silmipimestav välgatus ja Oskari ees oli Sam, Ta vana sõber (sõber? Kas siin on üldse sõpru? Või mitte-sõpru?). «Sam! Mida Sa siin teed?!» karjatas Oskar. Sam oli esiti segaduses, aga talle tundus siiski meenuvat, kes ta on ja kes on Oskar, kuigi selles ilmas ei tundunud olevat mälestusi, sest siin polnud minevikku. Tegelikult ei tundunud isegi eraldiseisvaid isiksusi olevat, kõik olid kui lained ühes ja samas ookeanis. «Ma ei tea. Mis koht see siin üldse on?» vastas Sam, mille peale aga vastas hääl, mis kostus kõikjalt ja eikusagilt, et see on Taevas.
Katkend Ott Ojametsa lühiromaanist «Igrek»: «Põgenemine põgenemise otsa. Ma põgenen armastusest, kiindumisest, pingutusest ja puudutustest, mu keha on valmis armastama, aga ma sulgun, saan täheks ja kirjutan ennast ridadesse, selle asemel et olla kaduv, kaduda hetke nagu valgus kaob lambi kustudes. Ma põgenen mitte enda, vaid teiste eest, teiste eest ma põgenen, sest ma ei usalda enam neid, kes mind on valmis usaldama. Usaldan neid, kes minuga on umbusklikud. Ma sukeldun endasse ja kirjeldan kõiki väljamõeldud lugusid ja pean neid endaks. Ma olen ju inimene nagu sinagi.»
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/kaks-tüüpi-kirjutavad173802Kaks tüüpi kirjutavadhttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789985813386-998.jpg55EURInStock/ilukirjandus/eesti ilukirjandus411210Meil kõigil on vaimustav oskus mõelda välja maailmu ja olukordi, mida näiliselt ei ole. See on küllap meie kõige ulatuslikum võime. Ja kui sellesse uskuda, siis saab kirjutamine kõige olulisemaks. Kirjutamises näeme me ennast, mõistame teisi ja jäädvustume sõnades. See on meeletu vabadus. Me avastasime end keset kirjandusmaastikku. Tasapisi hakkas meie maailm koosnema süžeedest, tegelastest, repliikidest ja stseenidest. Oli ainult üks mõistlik viis sellele olukorrale läheneda: me kirjutasime raamatu. <br /> <br />Katkend Uku Talmari lühijutust «Vahel»: Silmipimestav välgatus ja Oskari ees oli Sam, Ta vana sõber (sõber? Kas siin on üldse sõpru? Või mitte-sõpru?). «Sam! Mida Sa siin teed?!» karjatas Oskar. Sam oli esiti segaduses, aga talle tundus siiski meenuvat, kes ta on ja kes on Oskar, kuigi selles ilmas ei tundunud olevat mälestusi, sest siin polnud minevikku. Tegelikult ei tundunud isegi eraldiseisvaid isiksusi olevat, kõik olid kui lained ühes ja samas ookeanis. «Ma ei tea. Mis koht see siin üldse on?» vastas Sam, mille peale aga vastas hääl, mis kostus kõikjalt ja eikusagilt, et see on Taevas. <br /> <br />Katkend Ott Ojametsa lühiromaanist «Igrek»: «Põgenemine põgenemise otsa. Ma põgenen armastusest, kiindumisest, pingutusest ja puudutustest, mu keha on valmis armastama, aga ma sulgun, saan täheks ja kirjutan ennast ridadesse, selle asemel et olla kaduv, kaduda hetke nagu valgus kaob lambi kustudes. Ma põgenen mitte enda, vaid teiste eest, teiste eest ma põgenen, sest ma ei usalda enam neid, kes mind on valmis usaldama. Usaldan neid, kes minuga on umbusklikud. Ma sukeldun endasse ja kirjeldan kõiki väljamõeldud lugusid ja pean neid endaks. Ma olen ju inimene nagu sinagi.» Meil kõigil on vaimustav oskus mõelda välja maailmu ja olukordi, mida näiliselt ei ole. See on küllap meie kõige ulatuslikum võime. Ja kui sellesse uskuda, siis saab kirjutamine kõige olulisemaks. Kirjutamises näeme me ennast, mõistame teisi ja jäädvustume sõnades. See on meeletu vabadus. Me avastasime end keset kirjandusmaastikku. Tasapisi hakkas meie maailm koosnema süžeedest, tegelastest, repliikidest ja stseenidest. Oli ainult üks mõistlik viis sellele olukorrale läheneda: me kirjutasime raamatu. <br /> <br />Katkend Uku Talmari lühijutust «Vahel»: Silmipimestav välgatus ja Oskari ees oli Sam, Ta vana sõber (sõber? Kas siin on üldse sõpru? Või mitte-sõpru?). «Sam! Mida Sa siin teed?!» karjatas Oskar. Sam oli esiti segaduses, aga talle tundus siiski meenuvat, kes ta on ja kes on Oskar, kuigi selles ilmas ei tundunud olevat mälestusi, sest siin polnud minevikku. Tegelikult ei tundunud isegi eraldiseisvaid isiksusi olevat, kõik olid kui lained ühes ja samas ookeanis. «Ma ei tea. Mis koht see siin üldse on?» vastas Sam, mille peale aga vastas hääl, mis kostus kõikjalt ja eikusagilt, et see on Taevas. <br /> <br />Katkend Ott Ojametsa lühiromaanist «Igrek»: «Põgenemine põgenemise otsa. Ma põgenen armastusest, kiindumisest, pingutusest ja puudutustest, mu keha on valmis armastama, aga ma sulgun, saan täheks ja kirjutan ennast ridadesse, selle asemel et olla kaduv, kaduda hetke nagu valgus kaob lambi kustudes. Ma põgenen mitte enda, vaid teiste eest, teiste eest ma põgenen, sest ma ei usalda enam neid, kes mind on valmis usaldama. Usaldan neid, kes minuga on umbusklikud. Ma sukeldun endasse ja kirjeldan kõiki väljamõeldud lugusid ja pean neid endaks. Ma olen ju inimene nagu sinagi.»
