The store will not work correctly when cookies are disabled.
Raamatukoi kasutab küpsiseid, et tagada e-poe toimimine, pakkuda paremat kasutajamugavust, mõõta e-poe külastatavust ning kuvada teile personaalseid pakkumisi ja reklaame. Klõpsates 'Nõustun', annate oma nõusoleku vajalike ja valikuliste küpsiste kasutamiseks.
«Kes tappis mu isa», Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks.
Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri «Kes tappis mu isa» algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.
See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis «ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid» – see on tuli.
Édouard Louis (1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga «En finir avec Eddy Bellegueule» («Aitab Eddy Bellegueule’ist») prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud «lüüriliseks sotsioloogiaks», «kollektiivseks autobiograafiaks» ja «sotsioloogiliseks fiktsiooniks» – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani «Muutuda: meetod» tutvustuses, «kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda».
«Kes tappis mu isa», Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks.
Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri «Kes tappis mu isa» algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.
See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis «ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid» – see on tuli.
Édouard Louis (1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga «En finir avec Eddy Bellegueule» («Aitab Eddy Bellegueule’ist») prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud «lüüriliseks sotsioloogiaks», «kollektiivseks autobiograafiaks» ja «sotsioloogiliseks fiktsiooniks» – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani «Muutuda: meetod» tutvustuses, «kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda».
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/kes-tappis-mu-isa695534Kes tappis mu isahttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/k/e/kes-tappis-mu-isa.jpg2424EURInStock/elulood ja mälestused/maailm361234«Kes tappis mu isa», Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. <br /><br />Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri «Kes tappis mu isa» algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.<br /><br />See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis «ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid» – see on tuli.<br /><br /><b>Édouard Louis</b> (1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga «En finir avec Eddy Bellegueule» («Aitab Eddy Bellegueule’ist») prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud «lüüriliseks sotsioloogiaks», «kollektiivseks autobiograafiaks» ja «sotsioloogiliseks fiktsiooniks» – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani <a href="/muutuda-meetod" title="Muutuda: meetod">«Muutuda: meetod»</a> tutvustuses, «kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda». «Kes tappis mu isa», Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. <br /><br />Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri «Kes tappis mu isa» algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.<br /><br />See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis «ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid» – see on tuli.<br /><br /><b>Édouard Louis</b> (1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga «En finir avec Eddy Bellegueule» («Aitab Eddy Bellegueule’ist») prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud «lüüriliseks sotsioloogiaks», «kollektiivseks autobiograafiaks» ja «sotsioloogiliseks fiktsiooniks» – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani <a href="/muutuda-meetod" title="Muutuda: meetod">«Muutuda: meetod»</a> tutvustuses, «kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda».
