Kuulsatest meestest

Püha Hieronymuse (u. 347–419/420) Kuulsatest meestest (”De viris inlustribus”; a-st 392/393) on 135 varaseima kristliku kirikukirjaniku kataloog, mis algab Siimon Peetrusega ja lõpeb Hieronymusega, sisaldades lühidalt autorite eluloolised andmed ja teoste pealkirjad.
Ca 80 aastat hiljem võttis Marseille' presbüter Gennadius (kelle täpsed eluaastad pole teada) ette Hieronymuse kataloogi jätkamise ja esimestes peatükkides ka täiendamise.
«Kuulsatest meestest» on Hieronymuse pärandis üksainus vihk, ent see vihk on mitmes suhtes originaalne.
Teosel algul pealkiri puudus. Näit. Augustinuseni jõudis see ilma pealkirjata, nagu selgub ühest 397. a. kirjast Hieronymusele. Keegi vend, kellelt Augustinus selle sai, nimetas teost hoopis «Epitaafiks» (epitaphium). Hieronymus vastab kirjale 404. a., et teose pealkiri peaks olema «Kuulsatest meestest» (De inlustribus viris) või «Kirikukirjanikest» (De scriptoribus ecclesiasticis). Ehkki Hieronymus kasutab esimest varianti sageli, esineb käsikirjades ka teine variant ning veel Liber või Series või Catalogus virorum illustrium.
Teose proloog laseb teost mõista teataval moel apologeetilisena. Paganlikud filosoofid (kellest Hieronymus nimetab kolme kõige mõjukamat kristluse kriitikut hilisantiigis – Kelsost, Porphyriost ja keiser Julianust) ei ole suutnud kristlikku õpetust aktsepteerida, pidades seda intellektuaalselt küündimatuks – arvates, et «kirikul pole ainustki filosoofi ega kõneosavat ega ühtki õpetlast.» Sokraatilisel viisil peaks Hieronymuse teos aitama kriitikutel (ehkki konkreetsed kolm olid juba surnud) «mõista oma asjatundmatust».
Kiriku rehabiliteerimiseks traditsioonilise kultuuri seisukohalt oli Hieronymuse vormivalik hästi põhjendatud. Ajalookirjandus ja panegüürika olid hilisantiigis põimunud. De viris illustribus kui biograafiažanr on pika ajalooga, nagu näitab ka Hieronymuse esitatud kuulsate biograafide nimerida proloogis. Hilisantiigis oli biograafiažanr ajalookirjanduses valitsev. Kui välja arvata Ammianus Marcellinus, mahtusid IV sajandil selle kõrvale üksnes õpiku- või teatmikulaadsed lihtsas keeles epitoomid ja kroonikad (näit. L. Ampeliuse Liber memorialis, Eutropiuse Breviarium ab urbe condita). Astuda Cicero ja Suetoniuse jälgedesse, mida Hieronymus proloogis rõhutab, tähendas liitumist kirjanduse põhihoovusega, mis levis kiirelt ja mõjukalt. Seda näitab ka samal ajal (u. 395) ilmunud Historia Augusta’ks nimetatud Rooma keisrite elulugude kogumiku populaarsus.
Et kristlikust kirjasõnast Hieronymusel konkreetseid eeskujusid võtta ei olnud, kasutas ta algmaterjalina – nagu näitavad hilisemad uurimused – esimese 78 peatüki jaoks (kuni Arnobiuseni) Eusebiose Kiriku ajalugu ja 10 esimese peatüki jaoks ka Uue Testamendi kaanonit. Teose teine pool tugineb tema enda kogutud materjalile, milles ta tunnistab lünklikkust: inimesed on jätnud oma teosed avaldamata või on need muul põhjusel jäänud kättesaamatuks.
Viisi, kuidas Hieronymus Eusebiose teosega on ümber käinud ja saavutatud tulemust on väga karmilt kritiseeritud. «Hieronymus muudab pealkirju ja fakte, püüdes jätta muljet, et on iseseisvalt töötanud.» «Ta omistab endale tähelepanekuid, mis on Eusebioselt maha kirjutatud.» «Varrukast raputatud juhutöö.» »[–-] peaaegu täiesti väärtusetu [–-] kahjuks pole mingeid voorusi esile tõsta, üksnes puudusi ja kõige räigemaid.»
Ent vormilises mõttes on töö väga süstemaatiline. Järgides üsna täpselt Suetoniuse selget struktuuri ja lakoonilist esitust teoses De viris illustribus (mis on säilinud fragmentidena), on elulugudel läbivalt kindel ülesehitus: nimi – päritolu – õpetajad või eelkäijad – kiriklik, ka varasem ilmalik tegevus – tegutsemispiirkond – omadused – elukäik – teoste pealkirjad koos raamatute arvuga – õitseaeg – surm (martüürium) – haud. Elemente võib puududa, kui neid ei ole õnnestunud välja selgitada (resp. kui Eusebios ei ole neid teadnud või vastavat tähelepanu pööranud).
Paradoksaalsel kombel on Hieronymus oma süstemaatilisusega pannud terve klassikalise ajalookirjanduse žanri teenima Eusebiose juhtideed ajaloo kirjutamisel: nähtav maailm vormub logos'e ilmsikstuleku kaudu. Logos'e tööd maailmas teostavad kolm Jumala ülesannete täitjat – preestrid, õpetajad ja märtrid. Kiriku õpetajatel on kirikuloos seetõttu eriline tähendus ning Eusebios esitab oma Kiriku ajaloos külluses teateid kristlike kirjanike kohta ja väljavõtteid nende teostest. Hieronymuse kronoloogiline kompendium neist kirjanikest, ehkki kohati meelevaldne ja puudulik, ekstraheeris Eusebiosest tegelikult ühe kõige radikaalsema joone (ilma et ta seda küll ise oleks nimetanud), jätkas seda ise ning jätkasid teised kogu keskaja vältel. Ent see joon arenes spetsiifiliselt ladina maailmas – kreeka keeles ühtki võrreldavat originaalteost koostatud ei ole.
Marju Lepajõe

Raamat on varustatud registriga.