«Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean. Nii ma siis pöörasin oma teadlasepilgu sissepoole ja hakkasin tõsiselt uurima elu sünni bioloogilist draamat – seda, kuidas väliskeskkonnast naise kehasse voogavatest õhu, toidu ja vee molekulidest hakkab põimuma uus elu. Ma uurisin ka keskkonnast tulenevaid ohtusid rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Kuidas läbivad mürgised ained vintske käsna moodi platsenta? Kuidas leiavad tee lootevette? Kuidas sisenevad rinna tagaosas asuvatesse piima tootvatesse mügarikesse? Kuidas mõjuvad arengu algusjärgus olevale lapsele kokkupuuted sünteetiliste kemikaalidega? Vastused neile küsimustele tundusid minu kui tulevase ema uue vastutuse mõttes kõige tähtsamad. Ja nad kõik osutasid ühele lihtsale tõele: keha sees oleva ökosüsteemi kaitsmine nõuab kaitset keha ümbritsevale ökosüsteemile. Käesolev raamat on selle kõigist keskkonnauuringutest kõige isiklikuma tulemus. Esimene osa kirjeldab ükshaaval kõigi õnnelike kuude kaupa loote arengu lahti rulluvaid sündmusi; need üheksa peatükki said pealkirjad iga kalendrikuu täiskuu traditsiooniliste, põlluharijate pandud nimede järgi. Järgmisena võtab raamat luubi alla rinnaga toitmise sümbioosi. Seega algab teine osa ema ja lapse bioloogilise sideme taasloomisega, kui rind lapse toitmise funktsiooni platsentalt üle võtab. Teises osas uurin ka inimese rinnapiima evolutsioonilist päritolu – haiguste tõrjumise omadusi ning ületamatut võimet suunata rinnaga toidetavate laste aju arengut. Kui maailma keskkond on saastatud, on saastatud ka ema keha ökosüsteem. Kui ema keha on saastatud, on saastatud ka laps, kes seal elab. Need tõdemused peaks tegudele ajendama meid kõiki – emasid, isasid, arste, ämmaemandaid ja igaüht, kel mure tulevaste põlvkondade pärast.» Sandra Steingraber
«Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean. Nii ma siis pöörasin oma teadlasepilgu sissepoole ja hakkasin tõsiselt uurima elu sünni bioloogilist draamat – seda, kuidas väliskeskkonnast naise kehasse voogavatest õhu, toidu ja vee molekulidest hakkab põimuma uus elu. Ma uurisin ka keskkonnast tulenevaid ohtusid rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Kuidas läbivad mürgised ained vintske käsna moodi platsenta? Kuidas leiavad tee lootevette? Kuidas sisenevad rinna tagaosas asuvatesse piima tootvatesse mügarikesse? Kuidas mõjuvad arengu algusjärgus olevale lapsele kokkupuuted sünteetiliste kemikaalidega? Vastused neile küsimustele tundusid minu kui tulevase ema uue vastutuse mõttes kõige tähtsamad. Ja nad kõik osutasid ühele lihtsale tõele: keha sees oleva ökosüsteemi kaitsmine nõuab kaitset keha ümbritsevale ökosüsteemile. Käesolev raamat on selle kõigist keskkonnauuringutest kõige isiklikuma tulemus. Esimene osa kirjeldab ükshaaval kõigi õnnelike kuude kaupa loote arengu lahti rulluvaid sündmusi; need üheksa peatükki said pealkirjad iga kalendrikuu täiskuu traditsiooniliste, põlluharijate pandud nimede järgi. Järgmisena võtab raamat luubi alla rinnaga toitmise sümbioosi. Seega algab teine osa ema ja lapse bioloogilise sideme taasloomisega, kui rind lapse toitmise funktsiooni platsentalt üle võtab. Teises osas uurin ka inimese rinnapiima evolutsioonilist päritolu – haiguste tõrjumise omadusi ning ületamatut võimet suunata rinnaga toidetavate laste aju arengut. Kui maailma keskkond on saastatud, on saastatud ka ema keha ökosüsteem. Kui ema keha on saastatud, on saastatud ka laps, kes seal elab. Need tõdemused peaks tegudele ajendama meid kõiki – emasid, isasid, arste, ämmaemandaid ja igaüht, kel mure tulevaste põlvkondade pärast.» Sandra Steingraber
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/mina-olen-ookean41518Mina olen ookeanhttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789985999653-682.webp00EUROutOfStock/elulood ja mälestused/maailm/Kõik teemad/inimene ja loodus/Kõik teemad/perekond ja kodu/rasedus, sünnitamine, imik369960123412511«Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean. <br />Nii ma siis pöörasin oma teadlasepilgu sissepoole ja hakkasin tõsiselt uurima elu sünni bioloogilist draamat – seda, kuidas väliskeskkonnast naise kehasse voogavatest õhu, toidu ja vee molekulidest hakkab põimuma uus elu. Ma uurisin ka keskkonnast tulenevaid ohtusid rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Kuidas läbivad mürgised ained vintske käsna moodi platsenta? Kuidas leiavad tee lootevette? Kuidas sisenevad rinna tagaosas asuvatesse piima tootvatesse mügarikesse? Kuidas mõjuvad arengu algusjärgus olevale lapsele kokkupuuted sünteetiliste kemikaalidega? Vastused neile küsimustele tundusid minu kui tulevase ema uue vastutuse mõttes kõige tähtsamad. Ja nad kõik osutasid ühele lihtsale tõele: keha sees oleva ökosüsteemi kaitsmine nõuab kaitset keha ümbritsevale ökosüsteemile. <br />Käesolev raamat on selle kõigist keskkonnauuringutest kõige isiklikuma tulemus. Esimene osa kirjeldab ükshaaval kõigi õnnelike kuude kaupa loote arengu lahti rulluvaid sündmusi; need üheksa peatükki said pealkirjad iga kalendrikuu täiskuu traditsiooniliste, põlluharijate pandud nimede järgi. <br />Järgmisena võtab raamat luubi alla rinnaga toitmise sümbioosi. Seega algab teine osa ema ja lapse bioloogilise sideme taasloomisega, kui rind lapse toitmise funktsiooni platsentalt üle võtab. Teises osas uurin ka inimese rinnapiima evolutsioonilist päritolu – haiguste tõrjumise omadusi ning ületamatut võimet suunata rinnaga toidetavate laste aju arengut. <br />Kui maailma keskkond on saastatud, on saastatud ka ema keha ökosüsteem. Kui ema keha on saastatud, on saastatud ka laps, kes seal elab. Need tõdemused peaks tegudele ajendama meid kõiki – emasid, isasid, arste, ämmaemandaid ja igaüht, kel mure tulevaste põlvkondade pärast.» <br />Sandra Steingraber «Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean. <br />Nii ma siis pöörasin oma teadlasepilgu sissepoole ja hakkasin tõsiselt uurima elu sünni bioloogilist draamat – seda, kuidas väliskeskkonnast naise kehasse voogavatest õhu, toidu ja vee molekulidest hakkab põimuma uus elu. Ma uurisin ka keskkonnast tulenevaid ohtusid rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Kuidas läbivad mürgised ained vintske käsna moodi platsenta? Kuidas leiavad tee lootevette? Kuidas sisenevad rinna tagaosas asuvatesse piima tootvatesse mügarikesse? Kuidas mõjuvad arengu algusjärgus olevale lapsele kokkupuuted sünteetiliste kemikaalidega? Vastused neile küsimustele tundusid minu kui tulevase ema uue vastutuse mõttes kõige tähtsamad. Ja nad kõik osutasid ühele lihtsale tõele: keha sees oleva ökosüsteemi kaitsmine nõuab kaitset keha ümbritsevale ökosüsteemile. <br />Käesolev raamat on selle kõigist keskkonnauuringutest kõige isiklikuma tulemus. Esimene osa kirjeldab ükshaaval kõigi õnnelike kuude kaupa loote arengu lahti rulluvaid sündmusi; need üheksa peatükki said pealkirjad iga kalendrikuu täiskuu traditsiooniliste, põlluharijate pandud nimede järgi. <br />Järgmisena võtab raamat luubi alla rinnaga toitmise sümbioosi. Seega algab teine osa ema ja lapse bioloogilise sideme taasloomisega, kui rind lapse toitmise funktsiooni platsentalt üle võtab. Teises osas uurin ka inimese rinnapiima evolutsioonilist päritolu – haiguste tõrjumise omadusi ning ületamatut võimet suunata rinnaga toidetavate laste aju arengut. <br />Kui maailma keskkond on saastatud, on saastatud ka ema keha ökosüsteem. Kui ema keha on saastatud, on saastatud ka laps, kes seal elab. Need tõdemused peaks tegudele ajendama meid kõiki – emasid, isasid, arste, ämmaemandaid ja igaüht, kel mure tulevaste põlvkondade pärast.» <br />Sandra Steingraber
