Haljand Udam (s. 8. V 1936) astus eesti kirjandusellu 1960ndatel tõlgetega Oriendist (Umar Hajjam «Nelikvärsid», Saadi «Roosiaed», Rudaki «Luulepudemed», Krišan Tšandar «Taevas on selge» jne). See oli mõneti ootamatu mehest, kes oli lõpetanud Tartu ülikooli geoloogiaosakonna (1959). Ent geoloogina tehtud reisid just viisidki H. Udami kokku Oriendi või siis kitsamalt võttes iraani kultuuriga. Ta täiendas oma haridust Taškendis (196364) ja Moskvas (196771), kus kaitses väitekirja «Pärsiakeelse sufismiterminoloogia semantilised erijooned» (1971). Seejärel on Haljand Udam töötanud TRÜ orientalistikakabinetis ning kirjastustes «Valgus» ja «Eesti Entsüklopeediakirjastus», tõlkinud luulet, ilukirjandust, filosoofiat, aga kirjutanud ka omi teoseid («Loetud ja kirjutatud», 1998).
Haljand Udam ütleb oma elu- ja kultuurikogemust kokku võttes: «Kummaline on, et teekond itta võib äkki muutuda teekonnaks läände. Teisisõnu, ida võib asuda ka läänes. Väitekirja kirjutamise ajal sorisin kord Orientalistikainstituudi raamatukogus kataloogi ja leidsin seni tundmatu (see tähendab, et ükski seni loetud uurimus polnud niisugusele autorile viidanud) autori René Guénoni teose «Introduction générale à l'étude des doctrines hindoues». Lugesin seda ja äkki tajusin, et seal on äärmise täpsusega sõnastatud küsimusi, mida mul seoses sufismi tekstidega ette oli tulnud ja millele vastust otsisin. Ta ei kirjutanud nagu akadeemiline uurija, kes on kõrvaltvaataja ja kelle tekstid on enamasti vaid sekundaarsed ja pärimusliku metafüüsika sisu vastu mitte huvi ilmutavad käsitlused, vaid kui ehtne seesolija. Hakkasin otsima Guénoni teisi raamatuid ja jõudsin niinimetatud traditsionalistliku koolkonna juurde. See on elitaristlik ja üpris parempoolse meelsusega seltskond, mille esindajaid on Lääne-Euroopas ja Ameerikaski, ja mis viljeleb omamoodi «kristlikku sufismi» ja õpetust kõikide «religioonide transtsendentsest ühtsusest». [ ] Motiivi «ida läänes» võib natuke avaramalt tõlgendada A. Pjatigorski poolt kasutatud mõiste «impeeriumikultuur» varal. Kultuurid ei ole kunagi olnud üksteisest isoleeritud, vaid ida mõjud on alati tunginud läände ja lääne mõjud itta. Neid mõjusid võib mitte märgata, teatud ideoloogilistel või poliitilistel kaalutlustel eirata ja maha salata, kuid mitte olematuks teha. Kõige intensiivsemalt toimub niisugune liikumine idast läände ja läänest itta suurte impeeriumide sees, mille üksikuid osi ei eralda raskesti ületatavad piirid. [ ] Orientalistika oli üks selliseid elitaarseid valdkondi, kus niisugune suhtlus kõige sügavamalt juurdus, idamaauurijad olid mõneti nagu idamaalased, idamaalased aga läänestusid viimase sõna paremas ja mitte halvemas tähenduses.»
Haljand Udam (s. 8. V 1936) astus eesti kirjandusellu 1960ndatel tõlgetega Oriendist (Umar Hajjam «Nelikvärsid», Saadi «Roosiaed», Rudaki «Luulepudemed», Krišan Tšandar «Taevas on selge» jne). See oli mõneti ootamatu mehest, kes oli lõpetanud Tartu ülikooli geoloogiaosakonna (1959). Ent geoloogina tehtud reisid just viisidki H. Udami kokku Oriendi või siis kitsamalt võttes iraani kultuuriga. Ta täiendas oma haridust Taškendis (196364) ja Moskvas (196771), kus kaitses väitekirja «Pärsiakeelse sufismiterminoloogia semantilised erijooned» (1971). Seejärel on Haljand Udam töötanud TRÜ orientalistikakabinetis ning kirjastustes «Valgus» ja «Eesti Entsüklopeediakirjastus», tõlkinud luulet, ilukirjandust, filosoofiat, aga kirjutanud ka omi teoseid («Loetud ja kirjutatud», 1998).
Haljand Udam ütleb oma elu- ja kultuurikogemust kokku võttes: «Kummaline on, et teekond itta võib äkki muutuda teekonnaks läände. Teisisõnu, ida võib asuda ka läänes. Väitekirja kirjutamise ajal sorisin kord Orientalistikainstituudi raamatukogus kataloogi ja leidsin seni tundmatu (see tähendab, et ükski seni loetud uurimus polnud niisugusele autorile viidanud) autori René Guénoni teose «Introduction générale à l'étude des doctrines hindoues». Lugesin seda ja äkki tajusin, et seal on äärmise täpsusega sõnastatud küsimusi, mida mul seoses sufismi tekstidega ette oli tulnud ja millele vastust otsisin. Ta ei kirjutanud nagu akadeemiline uurija, kes on kõrvaltvaataja ja kelle tekstid on enamasti vaid sekundaarsed ja pärimusliku metafüüsika sisu vastu mitte huvi ilmutavad käsitlused, vaid kui ehtne seesolija. Hakkasin otsima Guénoni teisi raamatuid ja jõudsin niinimetatud traditsionalistliku koolkonna juurde. See on elitaristlik ja üpris parempoolse meelsusega seltskond, mille esindajaid on Lääne-Euroopas ja Ameerikaski, ja mis viljeleb omamoodi «kristlikku sufismi» ja õpetust kõikide «religioonide transtsendentsest ühtsusest». [ ] Motiivi «ida läänes» võib natuke avaramalt tõlgendada A. Pjatigorski poolt kasutatud mõiste «impeeriumikultuur» varal. Kultuurid ei ole kunagi olnud üksteisest isoleeritud, vaid ida mõjud on alati tunginud läände ja lääne mõjud itta. Neid mõjusid võib mitte märgata, teatud ideoloogilistel või poliitilistel kaalutlustel eirata ja maha salata, kuid mitte olematuks teha. Kõige intensiivsemalt toimub niisugune liikumine idast läände ja läänest itta suurte impeeriumide sees, mille üksikuid osi ei eralda raskesti ületatavad piirid. [ ] Orientalistika oli üks selliseid elitaarseid valdkondi, kus niisugune suhtlus kõige sügavamalt juurdus, idamaauurijad olid mõneti nagu idamaalased, idamaalased aga läänestusid viimase sõna paremas ja mitte halvemas tähenduses.»
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/orienditeekond26276Orienditeekondhttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/9/7/9789985770085-670.webp00EUROutOfStock/Kõik teemad/teatmekirjandus/humaniora, socialia/Kõik teemad/humaniora, socialia/Kõik teemad/humaniora, socialia/antropoloogia798592121251485Haljand Udam (s. 8. V 1936) astus eesti kirjandusellu 1960ndatel tõlgetega Oriendist (Umar Hajjam «Nelikvärsid», Saadi «Roosiaed», Rudaki «Luulepudemed», Krišan Tšandar «Taevas on selge» jne). See oli mõneti ootamatu mehest, kes oli lõpetanud Tartu ülikooli geoloogiaosakonna (1959). Ent geoloogina tehtud reisid just viisidki H. Udami kokku Oriendi või siis kitsamalt võttes iraani kultuuriga. Ta täiendas oma haridust Taškendis (196364) ja Moskvas (196771), kus kaitses väitekirja «Pärsiakeelse sufismiterminoloogia semantilised erijooned» (1971). Seejärel on Haljand Udam töötanud TRÜ orientalistikakabinetis ning kirjastustes «Valgus» ja «Eesti Entsüklopeediakirjastus», tõlkinud luulet, ilukirjandust, filosoofiat, aga kirjutanud ka omi teoseid («Loetud ja kirjutatud», 1998). <br /> <br />Haljand Udam ütleb oma elu- ja kultuurikogemust kokku võttes: <br />«Kummaline on, et teekond itta võib äkki muutuda teekonnaks läände. Teisisõnu, ida võib asuda ka läänes. Väitekirja kirjutamise ajal sorisin kord Orientalistikainstituudi raamatukogus kataloogi ja leidsin seni tundmatu (see tähendab, et ükski seni loetud uurimus polnud niisugusele autorile viidanud) autori René Guénoni teose «Introduction générale à l'étude des doctrines hindoues». Lugesin seda ja äkki tajusin, et seal on äärmise täpsusega sõnastatud küsimusi, mida mul seoses sufismi tekstidega ette oli tulnud ja millele vastust otsisin. Ta ei kirjutanud nagu akadeemiline uurija, kes on kõrvaltvaataja ja kelle tekstid on enamasti vaid sekundaarsed ja pärimusliku metafüüsika sisu vastu mitte huvi ilmutavad käsitlused, vaid kui ehtne seesolija. Hakkasin otsima Guénoni teisi raamatuid ja jõudsin niinimetatud traditsionalistliku koolkonna juurde. See on elitaristlik ja üpris parempoolse meelsusega seltskond, mille esindajaid on Lääne-Euroopas ja Ameerikaski, ja mis viljeleb omamoodi «kristlikku sufismi» ja õpetust kõikide «religioonide transtsendentsest ühtsusest». [ ] Motiivi «ida läänes» võib natuke avaramalt tõlgendada A. Pjatigorski poolt kasutatud mõiste «impeeriumikultuur» varal. Kultuurid ei ole kunagi olnud üksteisest isoleeritud, vaid ida mõjud on alati tunginud läände ja lääne mõjud itta. Neid mõjusid võib mitte märgata, teatud ideoloogilistel või poliitilistel kaalutlustel eirata ja maha salata, kuid mitte olematuks teha. Kõige intensiivsemalt toimub niisugune liikumine idast läände ja läänest itta suurte impeeriumide sees, mille üksikuid osi ei eralda raskesti ületatavad piirid. [ ] Orientalistika oli üks selliseid elitaarseid valdkondi, kus niisugune suhtlus kõige sügavamalt juurdus, idamaauurijad olid mõneti nagu idamaalased, idamaalased aga läänestusid viimase sõna paremas ja mitte halvemas tähenduses.» Haljand Udam (s. 8. V 1936) astus eesti kirjandusellu 1960ndatel tõlgetega Oriendist (Umar Hajjam «Nelikvärsid», Saadi «Roosiaed», Rudaki «Luulepudemed», Krišan Tšandar «Taevas on selge» jne). See oli mõneti ootamatu mehest, kes oli lõpetanud Tartu ülikooli geoloogiaosakonna (1959). Ent geoloogina tehtud reisid just viisidki H. Udami kokku Oriendi või siis kitsamalt võttes iraani kultuuriga. Ta täiendas oma haridust Taškendis (196364) ja Moskvas (196771), kus kaitses väitekirja «Pärsiakeelse sufismiterminoloogia semantilised erijooned» (1971). Seejärel on Haljand Udam töötanud TRÜ orientalistikakabinetis ning kirjastustes «Valgus» ja «Eesti Entsüklopeediakirjastus», tõlkinud luulet, ilukirjandust, filosoofiat, aga kirjutanud ka omi teoseid («Loetud ja kirjutatud», 1998). <br /> <br />Haljand Udam ütleb oma elu- ja kultuurikogemust kokku võttes: <br />«Kummaline on, et teekond itta võib äkki muutuda teekonnaks läände. Teisisõnu, ida võib asuda ka läänes. Väitekirja kirjutamise ajal sorisin kord Orientalistikainstituudi raamatukogus kataloogi ja leidsin seni tundmatu (see tähendab, et ükski seni loetud uurimus polnud niisugusele autorile viidanud) autori René Guénoni teose «Introduction générale à l'étude des doctrines hindoues». Lugesin seda ja äkki tajusin, et seal on äärmise täpsusega sõnastatud küsimusi, mida mul seoses sufismi tekstidega ette oli tulnud ja millele vastust otsisin. Ta ei kirjutanud nagu akadeemiline uurija, kes on kõrvaltvaataja ja kelle tekstid on enamasti vaid sekundaarsed ja pärimusliku metafüüsika sisu vastu mitte huvi ilmutavad käsitlused, vaid kui ehtne seesolija. Hakkasin otsima Guénoni teisi raamatuid ja jõudsin niinimetatud traditsionalistliku koolkonna juurde. See on elitaristlik ja üpris parempoolse meelsusega seltskond, mille esindajaid on Lääne-Euroopas ja Ameerikaski, ja mis viljeleb omamoodi «kristlikku sufismi» ja õpetust kõikide «religioonide transtsendentsest ühtsusest». [ ] Motiivi «ida läänes» võib natuke avaramalt tõlgendada A. Pjatigorski poolt kasutatud mõiste «impeeriumikultuur» varal. Kultuurid ei ole kunagi olnud üksteisest isoleeritud, vaid ida mõjud on alati tunginud läände ja lääne mõjud itta. Neid mõjusid võib mitte märgata, teatud ideoloogilistel või poliitilistel kaalutlustel eirata ja maha salata, kuid mitte olematuks teha. Kõige intensiivsemalt toimub niisugune liikumine idast läände ja läänest itta suurte impeeriumide sees, mille üksikuid osi ei eralda raskesti ületatavad piirid. [ ] Orientalistika oli üks selliseid elitaarseid valdkondi, kus niisugune suhtlus kõige sügavamalt juurdus, idamaauurijad olid mõneti nagu idamaalased, idamaalased aga läänestusid viimase sõna paremas ja mitte halvemas tähenduses.»