Rahutuse raamat

«Rahutuse raamat» on üks XX sajandi võimsamaid kirjanduslikke saavutusi. Postuumselt ilmunud meistriteos, mis portreteerib korraga Lissaboni linna ja selle portreteerijat ennast, koosneb sadadest fragmentidest, mis kõiguvad žanrilises mõttes kusagil päevikukatkete, proosaluule ja jutustava proosa vahepeal. Teos aitab mõista Fernando Pessoa rolli modernse maailma teadvuse loomisel.

Sõna «raamat» ei ole õigupoolest kõige täpsem. Kui lähtuksime UNESCO määratlusest («vähemalt 49 lehekülje pikkune mitteperioodiline trükis»), võiks materjalist kokku panna vähemalt kümme raamatut. Pessoa ise aga kasutas mõistet pigem isikliku päeviku ja teisalt ka arveraamatu sünonüümina.

Käesolevas väljaandes on tekstid nummerdatud «Rahutuse raamatu» 2010. aastal ilmunud teaduslik-kriitilise väljaande eeskujul. Raamatu koostamisel on kasutatud kõiki 2023. aasta seisuga ilmunud varasemaid väljaandeid ning autori käsikirjalisi materjale.

Kas raamatu tekstidel on kindel järjekord? Tegelikult mitte – ja Pessoa, kes lõplikku järjestust paika ei pannudki, oli sellest teadlik. Raamatut võib lugeda väljaandja suva järgi koostatud tervikuna, sama hästi aga võiks ette võtta iga tekstikatke eraldi (kirjastus The Half Pint Press ongi selle muuseas välja andnud lahtistel lehtedel). Küll aga usun, et tekstide lugemine nende valmimise tõenäolises järjekorras toob esile kaks olulist aspekti: esiteks näeme, kuidas «dekadentsi breviaariumina» (Lind) alguse saanud kirjutisest kujuneb raamat, millest on eeskuju võtnud näiteks Cioran; ja teiseks, kuidas Pessoa pärast peaaegu kümme aastat kestnud katkestust raamatu uuesti ette võtab ning paigutab selle keskmesse Lissaboni linna — millest kujuneb kogu asja võti.

Mida või keda Pessoa portreteerib? Mitte päevikupidajat, vaid pigem linna, ja lõpuks elu ennast, mis üha möödub. Just nõnda kutsub too meistriteos meid reisima, iseenda raamidest välja astuma. Ja selline teekond ei kulge ega saagi kulgeda paraja annuse rahutuseta.
Jerónimo Pizarro

Fernando Pessoa (1888–1935) on vähimagi kahtluseta tuntuim Portugali kirjanik. Tema luule- ja proosalooming on ääretult mitmekesine: see koosneb väga erinevatest tahkudest, tegeleb lugematu hulga teemadega ning kujutab endast ehtsat kollektiivset pärandit — mis kuulub autorile endale, tema loodud fiktiivsetele autoritele ja ka lugejatele.

Mõningaid neist fiktiivsetest autoritest (nagu Alberto Caeiro, Ricardo Reis ja Álvaro de Campos) nimetas Pessoa «heteronüümideks», iseenda kui autori kohta aga kasutas terminit «ortonüüm». Pessoa osales mitme kirjandusajakirja väljaandmises ja avaldas neis suurema osa oma ilmunud tekstidest. Päev enne surma pani ta kirja oma viimase lause: «Ma ei tea, mida homne päev toob» [Não sei o que o amanhã trará]. Pessoa loomingule igatahes tõi «homne päev» tuntust kõikjal maailmas: seda uuritakse aktiivselt ja pidevalt ilmub üha uusi väljaandeid.

Jerónimo Pizarro (1977) on professor, tõlkija, kriitik ja toimetaja, kes on välja andnud üle kolmekümne Pessoa enese või Pessoad käsitleva raamatu. Pizarro on Andide ülikooli (Universidad de los Andes) professor ja Camõesi Instituudi toetusel loodud portugali uuringute kateedri juht. Aastal 2013 sai ta Eduardo Lourenço auhinna. Pizarro on Pessoa materjalid põhjalikult läbi töötanud ning avaldanud muu hulgas raamatud «Fernando Pessoa isiklik raamatukogu» ja «Kuidas Pessoad lugeda». Ta kuulub ajakirja Pessoa Plural toimetusse ning vastutab kirjastuses Tinta-da-china Pessoa-sarja väljaandmise eest.

Indrek Koff (1975) on kirjanik ja tõlkija. Peamiselt on ta eestindanud prantsuse kirjandust (selliseid autoreid nagu Claude Lévi-Strauss, Michel Houellebecq, Emmanuel Carrère, Jean-Claude Mourlevat jt), viimastel aastatel on aga asunud vahendama ka portugalikeelseid kirjanikke (Joaquim Maria Machado De Assis, Fernando Pessoa).