The store will not work correctly when cookies are disabled.
Raamatukoi kasutab küpsiseid, et tagada e-poe toimimine, pakkuda paremat kasutajamugavust, mõõta e-poe külastatavust ning kuvada teile personaalseid pakkumisi ja reklaame. Klõpsates 'Nõustun', annate oma nõusoleku vajalike ja valikuliste küpsiste kasutamiseks.
Ilma mingi kahtluseta on 1934. aasta riigipööre Eesti nn esimese vabariigi ajaloo kõige olulisem sisepoliitiline sündmus, mis omakorda määras suuresti ka valikud 1939.-1940. aastal, kui tollaste riigijuhtide poolt «vaikiva ajastu» ebademokraatlikus situatsioonis vastuvõetud allaandlike otsuste tulemusel hävis Eesti riiklus.
Kuid üllataval kombel, kuigi Eesti on juba 25 aastat taas formaalselt iseseisev, pole senini kirjutatud algallikatele tuginevat käsitlust vabadussõjalaste liikumisest. Sellist, mis oleks üheselt keskendunud 1934. aasta pöörde põhjustele, sündmustikule, tähendusele ja tagajärgedele. Just seetõttu laiutavadki meie ajalooteadvuses siiamaani Pätsi autoritaaraja propaganda ja nõukogude ajalookäsitlused, mõlemad oma vaenus vabadussõjalaste vastu üllatavalt sarnased.
Propaganda väänab massiteadvust väga tõhusalt, see on meile tuttav ka tänapäevast. Vaieldamatult oli Eesti Vabadussõjalaste Liit 1933. aasta lõpul ja 1934. aasta algul Eesti populaarseim poliitiline jõud. Vabadussõjalaste karismaatiline juht Artur Sirk veenis peale vabadussõjalaste põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel 16. oktoobril 1933 Toompeale võimu võtma kippuvat rahvamassi laiali minema. Seadusi austava idealistina ta lootis, et vabadussõjalased saavad võimu juurde igati legaalsel moel – riigivanema- ja parlamendivalimiste teel.
12. märtsil 1934 oli riigivanema valimiskampaania täies hoos. Vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka oli kogunud 52 436, Johan Laidoner 18 220, Konstantin Päts 8969 ja August Rei 2786 poolt-allkirja. Antud häälte hulk ei olnud otseselt millegi otsustaja, kuid kindlasti oli see populaarsusküsitlus. Sel ajal riigivanema ametit pidava Pätsi ees oligi dilemma: kas säilitada võim riigipöörde abil või lasta valituks saada kindral Larka ja ise võimult kõrvale tõrjutuks osutuda. Teades, et kogu senine poliitiline eliit, kes kartis valimiste teel poliitikast kõrvaletõrjutuiks osutuda, teda toetab, valis ta esimese võimaluse…
Ilma mingi kahtluseta on 1934. aasta riigipööre Eesti nn esimese vabariigi ajaloo kõige olulisem sisepoliitiline sündmus, mis omakorda määras suuresti ka valikud 1939.-1940. aastal, kui tollaste riigijuhtide poolt «vaikiva ajastu» ebademokraatlikus situatsioonis vastuvõetud allaandlike otsuste tulemusel hävis Eesti riiklus.
Kuid üllataval kombel, kuigi Eesti on juba 25 aastat taas formaalselt iseseisev, pole senini kirjutatud algallikatele tuginevat käsitlust vabadussõjalaste liikumisest. Sellist, mis oleks üheselt keskendunud 1934. aasta pöörde põhjustele, sündmustikule, tähendusele ja tagajärgedele. Just seetõttu laiutavadki meie ajalooteadvuses siiamaani Pätsi autoritaaraja propaganda ja nõukogude ajalookäsitlused, mõlemad oma vaenus vabadussõjalaste vastu üllatavalt sarnased.
Propaganda väänab massiteadvust väga tõhusalt, see on meile tuttav ka tänapäevast. Vaieldamatult oli Eesti Vabadussõjalaste Liit 1933. aasta lõpul ja 1934. aasta algul Eesti populaarseim poliitiline jõud. Vabadussõjalaste karismaatiline juht Artur Sirk veenis peale vabadussõjalaste põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel 16. oktoobril 1933 Toompeale võimu võtma kippuvat rahvamassi laiali minema. Seadusi austava idealistina ta lootis, et vabadussõjalased saavad võimu juurde igati legaalsel moel – riigivanema- ja parlamendivalimiste teel.
12. märtsil 1934 oli riigivanema valimiskampaania täies hoos. Vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka oli kogunud 52 436, Johan Laidoner 18 220, Konstantin Päts 8969 ja August Rei 2786 poolt-allkirja. Antud häälte hulk ei olnud otseselt millegi otsustaja, kuid kindlasti oli see populaarsusküsitlus. Sel ajal riigivanema ametit pidava Pätsi ees oligi dilemma: kas säilitada võim riigipöörde abil või lasta valituks saada kindral Larka ja ise võimult kõrvale tõrjutuks osutuda. Teades, et kogu senine poliitiline eliit, kes kartis valimiste teel poliitikast kõrvaletõrjutuiks osutuda, teda toetab, valis ta esimese võimaluse…
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/vapsid46291Vapsidhttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/v/a/vapsid.jpg00EUROutOfStock/ajalugu/Eesti ajalugu17127Ilma mingi kahtluseta on 1934. aasta riigipööre Eesti nn esimese vabariigi ajaloo kõige olulisem sisepoliitiline sündmus, mis omakorda määras suuresti ka valikud 1939.-1940. aastal, kui tollaste riigijuhtide poolt «vaikiva ajastu» ebademokraatlikus situatsioonis vastuvõetud allaandlike otsuste tulemusel hävis Eesti riiklus. <br /> <br />Kuid üllataval kombel, kuigi Eesti on juba 25 aastat taas formaalselt iseseisev, pole senini kirjutatud algallikatele tuginevat käsitlust vabadussõjalaste liikumisest. Sellist, mis oleks üheselt keskendunud 1934. aasta pöörde põhjustele, sündmustikule, tähendusele ja tagajärgedele. Just seetõttu laiutavadki meie ajalooteadvuses siiamaani Pätsi autoritaaraja propaganda ja nõukogude ajalookäsitlused, mõlemad oma vaenus vabadussõjalaste vastu üllatavalt sarnased. <br /> <br />Propaganda väänab massiteadvust väga tõhusalt, see on meile tuttav ka tänapäevast. Vaieldamatult oli Eesti Vabadussõjalaste Liit 1933. aasta lõpul ja 1934. aasta algul Eesti populaarseim poliitiline jõud. Vabadussõjalaste karismaatiline juht Artur Sirk veenis peale vabadussõjalaste põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel 16. oktoobril 1933 Toompeale võimu võtma kippuvat rahvamassi laiali minema. Seadusi austava idealistina ta lootis, et vabadussõjalased saavad võimu juurde igati legaalsel moel – riigivanema- ja parlamendivalimiste teel. <br /> <br />12. märtsil 1934 oli riigivanema valimiskampaania täies hoos. Vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka oli kogunud 52 436, Johan Laidoner 18 220, Konstantin Päts 8969 ja August Rei 2786 poolt-allkirja. Antud häälte hulk ei olnud otseselt millegi otsustaja, kuid kindlasti oli see populaarsusküsitlus. Sel ajal riigivanema ametit pidava Pätsi ees oligi dilemma: kas säilitada võim riigipöörde abil või lasta valituks saada kindral Larka ja ise võimult kõrvale tõrjutuks osutuda. Teades, et kogu senine poliitiline eliit, kes kartis valimiste teel poliitikast kõrvaletõrjutuiks osutuda, teda toetab, valis ta esimese võimaluse… Ilma mingi kahtluseta on 1934. aasta riigipööre Eesti nn esimese vabariigi ajaloo kõige olulisem sisepoliitiline sündmus, mis omakorda määras suuresti ka valikud 1939.-1940. aastal, kui tollaste riigijuhtide poolt «vaikiva ajastu» ebademokraatlikus situatsioonis vastuvõetud allaandlike otsuste tulemusel hävis Eesti riiklus. <br /> <br />Kuid üllataval kombel, kuigi Eesti on juba 25 aastat taas formaalselt iseseisev, pole senini kirjutatud algallikatele tuginevat käsitlust vabadussõjalaste liikumisest. Sellist, mis oleks üheselt keskendunud 1934. aasta pöörde põhjustele, sündmustikule, tähendusele ja tagajärgedele. Just seetõttu laiutavadki meie ajalooteadvuses siiamaani Pätsi autoritaaraja propaganda ja nõukogude ajalookäsitlused, mõlemad oma vaenus vabadussõjalaste vastu üllatavalt sarnased. <br /> <br />Propaganda väänab massiteadvust väga tõhusalt, see on meile tuttav ka tänapäevast. Vaieldamatult oli Eesti Vabadussõjalaste Liit 1933. aasta lõpul ja 1934. aasta algul Eesti populaarseim poliitiline jõud. Vabadussõjalaste karismaatiline juht Artur Sirk veenis peale vabadussõjalaste põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel 16. oktoobril 1933 Toompeale võimu võtma kippuvat rahvamassi laiali minema. Seadusi austava idealistina ta lootis, et vabadussõjalased saavad võimu juurde igati legaalsel moel – riigivanema- ja parlamendivalimiste teel. <br /> <br />12. märtsil 1934 oli riigivanema valimiskampaania täies hoos. Vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka oli kogunud 52 436, Johan Laidoner 18 220, Konstantin Päts 8969 ja August Rei 2786 poolt-allkirja. Antud häälte hulk ei olnud otseselt millegi otsustaja, kuid kindlasti oli see populaarsusküsitlus. Sel ajal riigivanema ametit pidava Pätsi ees oligi dilemma: kas säilitada võim riigipöörde abil või lasta valituks saada kindral Larka ja ise võimult kõrvale tõrjutuks osutuda. Teades, et kogu senine poliitiline eliit, kes kartis valimiste teel poliitikast kõrvaletõrjutuiks osutuda, teda toetab, valis ta esimese võimaluse…
