The store will not work correctly when cookies are disabled.
Raamatukoi kasutab küpsiseid, et tagada e-poe toimimine, pakkuda paremat kasutajamugavust, mõõta e-poe külastatavust ning kuvada teile personaalseid pakkumisi ja reklaame. Klõpsates 'Nõustun', annate oma nõusoleku vajalike ja valikuliste küpsiste kasutamiseks.
Luterlik kirikuehitus, -arhitektuur ja -kunst Eestis Aleksander II ajal (1855-1881). Doktoritöö
280-leheküljeline suures formaadis ning pehmes köites raamat sarjast Dissertationes Academiae Artium Estoniae
Uurimus käsitleb Eesti luterliku kiriku, kirikuehituse, -arhitektuuri, - ja -kunsti viimast suuremat, Aleksander II valitsusaega (1855–1881) jäävat õitseaega. Lähtuvalt kunstiajalookirjutuses kodunenud nn autonoomse ja seotud konteksti mõisteist, analüüsib töö autor nii kunstniku- (arhitekti- või ehitusmeistri) tööd, ajastu vormi- ja tehnikavõtteid kui kirikuarhitektuuri ja -kunsti poliitilist ja sotsiaalset raamistikku.
Kreemi töö täiendab Eesti kirikuarhitektuuri ja -kunsti historiograafiat, milles 19. sajandil loodu on olnud kaua tagaplaanil. Uurimus tõestab, et ka Aleksander II aegne sakraalarhitektuur ja -kunst on olnud tihedas kontaktis oma ajastu suurte teoloogiliste ja kunstiteoreetiliste diskussioonidega ning pakkunud neile ka kohalikke lahendusi. Eriliseks muudab töö asjaolu, et autor on lõiminud kujutava kunsti ja arhitektuuri ajalugu teoloogia ajalooga ning avardab seeläbi tunduvalt 19. sajandi teisel poolel ehitatud ja sisustatud kirikute kultuurijaloolisi tähendusperspektiive. Doktoritöö jaguneb viieks peatükiks.
Esimeses on visandatud Aleksander II aegse luterliku kirikuehituse poliitiline, majanduslik, geo- ja demograafiline kontekstTeine peatükk keskendub luterliku kiriku institutsionaalsele ideoloogiale ja praktikale, selle väljatöötajatele ja rakendajateleKolmandas peatükis on vaatluse all arhitektid, ehitus- ja orelimeistrid ning tislerid, samuti maalijad ja skulptorid kui kirikuhoone ja -sisustuse kujundajad, aga ka teoloogide arusaamad evangeelse kirikukunsti olemusestNeljas peatükk võtab vaatluse alla luterliku kiriku ruumispetsiifikaViies võtab vaatluse alla stiilivalikute problemaatika
Lisadena on esitatud 27 vaadeldud kiriku ja abikiriku loetelu ja ruumitüpoloogia ning põhiteksti täiendavad juhtumiuurimused: kirikule nurgakivi panemine, uue kiriku ehitamise otsuse langetamine, altaripildi tellimise ümber tekkinud rahvuslikud pinged, Liivimaa Kirikliku Kunsti Ühingu statuut ja ühingu loomise üleskutse ning viienda peatüki juurde kuuluv stiilidiskussioon eesti ajakirjanduse veergudelt.
Uurimus käsitleb Eesti luterliku kiriku, kirikuehituse, -arhitektuuri, - ja -kunsti viimast suuremat, Aleksander II valitsusaega (1855–1881) jäävat õitseaega. Lähtuvalt kunstiajalookirjutuses kodunenud nn autonoomse ja seotud konteksti mõisteist, analüüsib töö autor nii kunstniku- (arhitekti- või ehitusmeistri) tööd, ajastu vormi- ja tehnikavõtteid kui kirikuarhitektuuri ja -kunsti poliitilist ja sotsiaalset raamistikku.
Kreemi töö täiendab Eesti kirikuarhitektuuri ja -kunsti historiograafiat, milles 19. sajandil loodu on olnud kaua tagaplaanil. Uurimus tõestab, et ka Aleksander II aegne sakraalarhitektuur ja -kunst on olnud tihedas kontaktis oma ajastu suurte teoloogiliste ja kunstiteoreetiliste diskussioonidega ning pakkunud neile ka kohalikke lahendusi. Eriliseks muudab töö asjaolu, et autor on lõiminud kujutava kunsti ja arhitektuuri ajalugu teoloogia ajalooga ning avardab seeläbi tunduvalt 19. sajandi teisel poolel ehitatud ja sisustatud kirikute kultuurijaloolisi tähendusperspektiive. Doktoritöö jaguneb viieks peatükiks.
Esimeses on visandatud Aleksander II aegse luterliku kirikuehituse poliitiline, majanduslik, geo- ja demograafiline kontekstTeine peatükk keskendub luterliku kiriku institutsionaalsele ideoloogiale ja praktikale, selle väljatöötajatele ja rakendajateleKolmandas peatükis on vaatluse all arhitektid, ehitus- ja orelimeistrid ning tislerid, samuti maalijad ja skulptorid kui kirikuhoone ja -sisustuse kujundajad, aga ka teoloogide arusaamad evangeelse kirikukunsti olemusestNeljas peatükk võtab vaatluse alla luterliku kiriku ruumispetsiifikaViies võtab vaatluse alla stiilivalikute problemaatika
Lisadena on esitatud 27 vaadeldud kiriku ja abikiriku loetelu ja ruumitüpoloogia ning põhiteksti täiendavad juhtumiuurimused: kirikule nurgakivi panemine, uue kiriku ehitamise otsuse langetamine, altaripildi tellimise ümber tekkinud rahvuslikud pinged, Liivimaa Kirikliku Kunsti Ühingu statuut ja ühingu loomise üleskutse ning viienda peatüki juurde kuuluv stiilidiskussioon eesti ajakirjanduse veergudelt.
Uued raamatud - suur osa on laos olemas (seisukord>uus), aga suur osa on ka tellimisel (seisukord > uus tellimisel). Tellimisel raamatud saabuvad lattu enamasti 1-2-3 päeva jooksul.
Kasutatud raamatud (seisukord > väga hea, hea, rahuldav) on kõik kohe laos või poes olemas.
Mis siis teha, kui minu otsitud raamat on läbi müüdud?
Leia otsitav raamat täppisotsinguga siit. Saada oma soov info@raamatukoi.ee. Me salvestame selle ja anname teada, kui raamatu leiame. Vahel leiame kiiresti, vahel kulub aastaid. On raamatuid, mille järjekorras on mitu inimest.
Kuidas raamatud kätte saab?
Saadame raamatuid kõigisse pakikappidesse ja kulleriga otse tellija aadressile. Raamatuile saab ka ise kauplustesse järele tulla: Harju tn 1 Tallinnas või Lossi tn 28 Viljandis. Soome, Lätti ja Leetu saadame raamatuid nii pakikappidesse kui tavapostiga, mujale maailmas samuti tavapostiga. Loe lähemalt siit.
Millises seisukorras on kasutatud raamatud?
Iga kasutatud raamatu eksemplari juures on märgitud seisukord: väga hea, hea, rahuldav, halb ja vajadust mööda ka täpsustus. Loe lähemalt siit.
product
https://raamatukoi.ee/viisipäraselt-ehitatud169446Viisipäraselt ehitatudhttps://raamatukoi.ee/media/catalog/product/v/i/viisiparaselt-ehitatud.jpg00EUROutOfStock/ajalugu/Eesti ajalugu/Kõik teemad/kunst/arhitektuur17221271258Uurimus käsitleb Eesti luterliku kiriku, kirikuehituse, -arhitektuuri, - ja -kunsti viimast suuremat, Aleksander II valitsusaega (1855–1881) jäävat õitseaega. Lähtuvalt kunstiajalookirjutuses kodunenud nn autonoomse ja seotud konteksti mõisteist, analüüsib töö autor nii kunstniku- (arhitekti- või ehitusmeistri) tööd, ajastu vormi- ja tehnikavõtteid kui kirikuarhitektuuri ja -kunsti poliitilist ja sotsiaalset raamistikku. <br /> <br />Kreemi töö täiendab Eesti kirikuarhitektuuri ja -kunsti historiograafiat, milles 19. sajandil loodu on olnud kaua tagaplaanil. Uurimus tõestab, et ka Aleksander II aegne sakraalarhitektuur ja -kunst on olnud tihedas kontaktis oma ajastu suurte teoloogiliste ja kunstiteoreetiliste diskussioonidega ning pakkunud neile ka kohalikke lahendusi. Eriliseks muudab töö asjaolu, et autor on lõiminud kujutava kunsti ja arhitektuuri ajalugu teoloogia ajalooga ning avardab seeläbi tunduvalt 19. sajandi teisel poolel ehitatud ja sisustatud kirikute kultuurijaloolisi tähendusperspektiive. Doktoritöö jaguneb viieks peatükiks.<ul><li/>Esimeses on visandatud Aleksander II aegse luterliku kirikuehituse poliitiline, majanduslik, geo- ja demograafiline kontekst<li/>Teine peatükk keskendub luterliku kiriku institutsionaalsele ideoloogiale ja praktikale, selle väljatöötajatele ja rakendajatele<li/>Kolmandas peatükis on vaatluse all arhitektid, ehitus- ja orelimeistrid ning tislerid, samuti maalijad ja skulptorid kui kirikuhoone ja -sisustuse kujundajad, aga ka teoloogide arusaamad evangeelse kirikukunsti olemusest<li/>Neljas peatükk võtab vaatluse alla luterliku kiriku ruumispetsiifika<li/>Viies võtab vaatluse alla stiilivalikute problemaatika</ul>Lisadena on esitatud 27 vaadeldud kiriku ja abikiriku loetelu ja ruumitüpoloogia ning põhiteksti täiendavad juhtumiuurimused: kirikule nurgakivi panemine, uue kiriku ehitamise otsuse langetamine, altaripildi tellimise ümber tekkinud rahvuslikud pinged, Liivimaa Kirikliku Kunsti Ühingu statuut ja ühingu loomise üleskutse ning viienda peatüki juurde kuuluv stiilidiskussioon eesti ajakirjanduse veergudelt. Uurimus käsitleb Eesti luterliku kiriku, kirikuehituse, -arhitektuuri, - ja -kunsti viimast suuremat, Aleksander II valitsusaega (1855–1881) jäävat õitseaega. Lähtuvalt kunstiajalookirjutuses kodunenud nn autonoomse ja seotud konteksti mõisteist, analüüsib töö autor nii kunstniku- (arhitekti- või ehitusmeistri) tööd, ajastu vormi- ja tehnikavõtteid kui kirikuarhitektuuri ja -kunsti poliitilist ja sotsiaalset raamistikku. <br /> <br />Kreemi töö täiendab Eesti kirikuarhitektuuri ja -kunsti historiograafiat, milles 19. sajandil loodu on olnud kaua tagaplaanil. Uurimus tõestab, et ka Aleksander II aegne sakraalarhitektuur ja -kunst on olnud tihedas kontaktis oma ajastu suurte teoloogiliste ja kunstiteoreetiliste diskussioonidega ning pakkunud neile ka kohalikke lahendusi. Eriliseks muudab töö asjaolu, et autor on lõiminud kujutava kunsti ja arhitektuuri ajalugu teoloogia ajalooga ning avardab seeläbi tunduvalt 19. sajandi teisel poolel ehitatud ja sisustatud kirikute kultuurijaloolisi tähendusperspektiive. Doktoritöö jaguneb viieks peatükiks.<ul><li/>Esimeses on visandatud Aleksander II aegse luterliku kirikuehituse poliitiline, majanduslik, geo- ja demograafiline kontekst<li/>Teine peatükk keskendub luterliku kiriku institutsionaalsele ideoloogiale ja praktikale, selle väljatöötajatele ja rakendajatele<li/>Kolmandas peatükis on vaatluse all arhitektid, ehitus- ja orelimeistrid ning tislerid, samuti maalijad ja skulptorid kui kirikuhoone ja -sisustuse kujundajad, aga ka teoloogide arusaamad evangeelse kirikukunsti olemusest<li/>Neljas peatükk võtab vaatluse alla luterliku kiriku ruumispetsiifika<li/>Viies võtab vaatluse alla stiilivalikute problemaatika</ul>Lisadena on esitatud 27 vaadeldud kiriku ja abikiriku loetelu ja ruumitüpoloogia ning põhiteksti täiendavad juhtumiuurimused: kirikule nurgakivi panemine, uue kiriku ehitamise otsuse langetamine, altaripildi tellimise ümber tekkinud rahvuslikud pinged, Liivimaa Kirikliku Kunsti Ühingu statuut ja ühingu loomise üleskutse ning viienda peatüki juurde kuuluv stiilidiskussioon eesti ajakirjanduse veergudelt.