Sanitarid tõstsid Einari voodisse, mis asus akna all.
Niisiis kogu asjal on ometi ükskord lõpp, käis mingi vormitu ja palavikuline mõttevirvendus läbi Einari teadvuse, mis oli kuskil une ja ilmsiloleku vahemaal.
Hoop oli ootamatult tugev. Ta pea rapsatas valusasti vastu rindkeret, kusagil praksatas midagi. Kui ta püüdis maast tõusta, tundis vasakus jalas teravat valu, mis puuris läbi selgroo ja pani Einari oigama. Ta mõistis, et siit paigast enam ei tõuse... Einar sulges silmad ja hakkas surma ootama, sest ta oli kindel, et luud-kondid on lömastatud, selgroog murdunud...
Ainult hetkeks oli ta teadvuse kaotanud ja nimelt siis, kui prantsatas vastu maad.
Kui Einar teadvusele tuli, askeldasid ta ümber inimesed valgetes kitlites. Elsa on kiirabi välja kutsunud, mõtles ta loiult. Nagu läbi udu nägi ta nutvat kuju. See oli vist Elsa. Aga see võis ka viirastus olla. Kõik, mis sündis viimastel päevadel, oli viirastuslik ning pidi kuidagi ometi lõppema.