Peategelase funktsioonis on kõigi taustaandmete läbi täpselt portreteeritud autor, kirjanik Per Gunnar Henning Evander. Seega justkui dokumentaaljutustus, mida rõhutab ka detailne, realistlik miljöökirjeldus. Aga sinna juurde salapära õhkuvad lõigud, mis määratud inimeksistentsi varjatud tahke valgustama. Ja kogu tegevuski: kes hakkaks südatalvel käreda pakasega kahesaja kuuekümne kahe meetri pikkust maa-alust veejuhet käsitsi lahti kaevama? Või mine tea! Vahest siiski...
Ja autoril on ju õigus idee väljendamiseks oma maailma, «teist reaalsust» luua. Mis sel juhul muidugi dokumentaaljutustuse raamidesse ei mahu.
Niisiis – rootsi 60-ndate aastate ideekriitika ja 70-ndate aastate dokumentalistika õnnestunud sulam, mille psühholoogia on veenev.