Ervin Õunapuu raamatus «Õhtu saabumine teistesse tubadesse» talitavad Eesti Luterliku Akadeemia ainuomanik ja rektor Halltigu ning kõikjal tema kannul kõndiv töövari, autori alter ego. Lisaks hulk tähtsaid ja vähem tähtsaid statiste.

Raamatu koestik on vägagi meeleline, kuna nauding heast toidust, mõnusast joogist ja kaunist ümbrusest on üks rektor Halltigu elu alustalasid ning leiab raamatus rikkalikku kirjeldamist. Ja siin on veel ka Martin Lutheri õpetus, täpsemini tema «Lauakõned», mida raamatus tsiteeritakse ikka ja jälle, väsimatult, väsimuseni.

Seega kaks väga kindlat nurgakivi, millele rektor Halltigu toetub. Abiks igas olukorras ja kõikides väitlustes.

Ent kes on Halltigu? Talle võib anda mitu nime, eks igaüks otsustab, mis on tema arust sobiv. Väike valik: plastiline õõnesfiguur, välispidiselt ehitud kõigega, mis ta enda meelest talle mõju ja väärikust lisab; seest tühi, mistõttu võib end iga hetk täita sobiva sisuga: tal pole probleemi öelda ühel hetkel üht, järgmisel teist, ja kõik teenib «ausa doktor Lutheri» õpetust; stiilipuhas nartsissist; kurjast vaimust vaevatud jutlustaja.

Kuhu võib viia sellise figuuri tegutsemine, kui tal on piisavalt mõjujõudu, seda me näeme siin ja praegu.