Selles oma debüütromaanis annab autor pildi Islandi moodsast elust. Ta kirjeldab üksikasjaliselt elu ühes talus ja äritsemiskohas ning valgustab majanduslikke probleeme. Taustaks on Islandi loodus, pime talv ja lühike õitsev suvi, sügistormid, mis kisuvad kaasa isasid ja poegi, lumi ja vulkaanid. Island on kontrastide maa, kus mäed tihedalt ulatuvad mereni, kus lumi katab laava ja kus soojad allikad on ümbritsetud igavese jääga. Selles ümbruses, kus vahemaad on nii uskumatud ja kus inimelamud asuvad teineteisest väga kaugel, kasvavad üles omapärased, iseseisvad iseloomud, karastatud võitluses kehva looduse vastu. Seda kõike kirjeldab Gunnar Gunnarsson meisterlikult. Inimeste kirjeldamises jälgib ta aga vana saagakirjandust. Kuigi romaan on algaja teos, kuid selged, jõulised jooned, käsitlemise ja kompositsiooni oskus annavad tunnistust suurest jutustaja andest.