Ülo Alo ja Monika Järvekülje värsi- ja šaržiraamat «Õnne asupaik» kujutab endast järge samade autorite samalaadsele kogumikule «Kus külas kõndis Koidula». Esimesele oli pealkiri ja juhtmotiiv leitud Lydia Koidulalt, teisele Olga Bergholzilt.
Ülo Alol on see 17. raamat. Kõik need on luuletuskogud, vaid neli neist – «Viiulivaikus», «Hüpassaare hüüe», «Kingitakse kristalli» ja «Näost näkku Eiaga» – sisaldavad mälestusi (John Porist, Mart Saares, Ella Kallasest ja Evald Reierist). Ülo Alo on saanud Minni Nurme ja Salme Ekbaumi koduluulepreemia. Ta on toimetanud nii kirjanduslikult, keeleliselt kui tehniliselt sadakond raamatut (luulekogud, lasteraamatud, õpikud, memuaarid jne).
Monika Järvekülg on illustreerinud suure hulga värsikogusid ja lasteraamatuid. Ta on tuntud kui teravmeelne karikaturist. Temalt on ilmunud karikatuurialbum ja «Naerata ometi». Šarže hakkas Viljandi ajalehes avaldama pärast Evald Reieri (Eia) surma. Et Sakala tema loomingut uute peremeeste ajal enam ei trükkinud, hakkas Ülo Alo andeka kunstniku šarže kasutama oma raamatutes.
