Aho kirjanikuisik on passiivne, endasse süvenenud. Ta armastab vaadelda - inimesi ja loodust; ühendab nad siis imepeenelt üheks harmooniliseks koguks; näib loodusele mõnikord isegi tähtsama koha andvat kui inimesele; on sissepoole pöördunud, tundelik ja vastuvõtlik - impressionist. Oma väljendusviisis on ta harva agressiivne ja dramaatiline. Näidenditeski on dialoog rohkem eepilise laadiga.
Aho võib olla sagedastigi realist ja naturalist, aga ei lähe sääljuures kunagi äärmusesse. Ikka valitseb temas nagu mingi pieteet. Lihtne, aga suurejooneline loodus, lihtsad jumalakartlikud inimesed, kellest omas noorpõlves oli ümbritsetud, usklik ja kombelik õpetajapere, mille liige ta ise on, see kõik ei ole oma mõju avaldamata jätnud.
K. W.

Elli on elurõõmus laps, kes tahaks kangesti juba maailma näha. Talle meeldib ronida keldri katusele ja sealt kaugele vaadata, või ronida kase otsa ja unistada. Vanemad ei kiida säärast teguviisi heaks ja oma pilgete ning keeldudega murravad Elli elurõõmu. Temast saab vaikne, kartlik, ilma rõõmuta olevus, kes ei julgegi end vabalt tunda.