Sul olgu oma latern väike,
kuid ärgu ununegu päike![i:4523] «Jaaniussike»
«Õpetlike lugude ja salmide kuldraamat» on läbilõige kõige eredamatest juttudest ja salmidest, mis tuntud oma õpetliku iva poolest. Siinsesse kuldraamatusse on eesti rahvajuttude varasalvest ning ligi 70 Eesti endisaegse ja tänapäeva kirjaniku loomingust 19. sajandist tänapäevani valitud üle 190 pala, milles avaldub autorite mõtterikkus ja tundeerksus ning põlvest põlve kantud elutarkus. Igas loos peitub õpetusiva, eeskuju või hoiatus, mis ärgitab mõtlema, arutlema, oma kogemustega võrdlema, tõde otsima, mõnikord ehk vaidlemagi.
«Õpetlike lugude ja salmide kuldraamatu» jutu- ja luulevaramu mõttemaailm on värvikas ja fantaasiaküllane, tuttavad motiivid ja äratundmisrõõm vahelduvad ootamatute ja põnevate lahendustega. Siin põimuvad nii loomade kui ka inimeste omavahelised suhted. Arukas, julge, agar ja abivalmis kangelane leiab poolehoidu ning võidab kõik teele veeretatud raskused, aga kuri, ahne, laisk ja kade kiidukukk mõistetakse hukka. Siin õpetatakse teisi märkama − austama ema-isa, hindama ausust, sõprust, usinust. Siin õpetatakse olema ettevaatlik, ära tundma kavalust ja õelust, vastandatakse korralikkust ja lohakust, töökust ja laiskust. Teenekate kirjanike sõnasära kujundab mõttelaadi, rikastab sõnavara ja arendab väljendusoskust.
«Õpetlike lugude ja salmide kuldraamatust» annab läbi kirjaniku pilgu vastuse sadadele olulistele küsimustele. Kuidas leida ja hoida sõpra? Miks tekivad tülid? Kuidas andeks paluda? Kas pahategu üles tunnistada? Kuidas püüda seda heastada? Kas õe-venna või sõpradega on vaja mänguasju jagada? Miks mõnikord poeb hinge kadeduseuss? Miks peab sõna kuulama? Kas iga töö kiidab tegijat? Millal kavalus päästab, millal saab aga selle eest karistada? Miks kiputakse teisi süüdistama? Kui palju maksab viisakus? Kuidas ahnus ajab upakile? Kas valetada või rääkida tõtt?
«Õpetlike lugude ja salmide kuldraamatu» pildid on meie tuntud raamatukunstnikelt.
«Õpetlike lugude ja salmide kuldraamat» pakub tõelist lugemisrõõmu nii väikestele kui ka suurtele.
«Anna mulle ka karaskit.»
«Anna mulle rukkileiba.»
«Säh!»
«Säh!»
Ants sööb odraleiba ja mõtleb, et kuidas ometi Tõnu rukkileiva vastu odraleiba andis. Suure tüki andis. Kas ta vast Tõnni ei petnud, mõtleb ta ilmsüütuses, või kuidas Tõnu ometi nii palju odraleiba andis − rukkileiva eest…[i:3855] «Külakoolis»
