1945. aastal põgeneb viieaastane Vera koos emaga Ida-Preisimaalt Õunamaa tallu. Selles vanas majas elab ta kogu oma elu, tundes end võõrana, ent suutmata ka lahkuda. Kuuskümmend aastat hiljem seisab koos oma väikese pojaga tema ukse taga õetütar Anne, kes põgenes Hamburgist pärast lagunenud kooselu, sunnitud otsima uut algust. Vera ja Anne on teineteisele esialgu võõrad, kuid koos elades avastavad kaks väga erinevat ja tugeva tahtega naist, et neid seob rohkem, kui nad arvasid. Nii leiavad nad ootamatult midagi, mida nad pole kunagi otsinud: perekonna.