Öökulli definitsioon oli talle alati meeldinud: öine röövlind... tugevad küünised ja pehme sulestik, mis võimaldab hääletut lendu... ülekantult võib tähendada ka öiste eluviisidega inimest.
«Mina olen öökull,» tavatses ta endamisi sosistada, kui oli saagi välja valinud, «ja öö on minu aeg.»
Jean Sheridan, kolledži dekaan ja väljapaistev ajaloolane, asub teele oma kodulinnast Cornwall-on-Hudsonist, New Yorgist, et osa võtta kakskümmend aastat tagasi lõpetanud Stonecrofti akadeemia vilistlaste kokkutulekust. Koos kuue teise kaaslasega on tema üks aukülalisi. Õhus on aga midagi pahaendelist: Üks kuuest, Alison Kendall, kaunis ja võimukas Hollywoodi agent on hiljuti surnud. Ta uppus varahommikul oma basseinis ja oli seega viies naine selle aasta vilistlastest, kelle elu on äkki ja salapärasel viisil lõppenud.
Jeani kõhedusele toob veelgi lisa anonüümne ja mõnitav faks, mille ta just on saanud. Faks puudutab ta tütart Lilyt, last, kelle ta loovutas adopteerimiseks kakskümmend aastat tagasi, tema ja West Pointi kadeti armastuse vilja. Mees oli nädal enne akadeemia lõpetamist õnnetult hukkunud. Jean oli lapse olemasolu alati varjanud ega saanud aru, kes võis sellest teada.
Ja miks just nüüd sellega ähvardama hakata?