Vägivaldse suhte lõpetamine ei käi üleöö, eriti kui sul on laps, kes teid igavesti seob. Sa võid asjad kokku pakkida ja ära minna, aga see ei ole lõpp. Lõpuks ei saagi aru, millal on lõpp. Kui ta sulle enam ukse taha ei ilmu? Kui ta sind enam ei sõima? Kui ta sind enam ei jälita või jõuga autosse ei topi, metsa ei sõiduta ja ära ei ähvarda tappa? Kui sa teda enam ei igatse? Või siis, kui sa enam ei karda? Tuleb aeg, mil sa enam ei karda, kuigi seda on kartes nii raske uskuda.
Iga vägivald ja iga vägivaldne suhe on erinev. Neil kõigil on ühist see, et need peavad lõppema. Sa pead ära minema, kuigi arvad, et ei suuda. Sa pead asjad kokku pakkima, kuigi arvad, et ei saa üksi hakkama.
Dagmar Lambi «Ü nagu üksikema» räägib loo ühe naise lõpust ja uuest algusest, hakkamasaamisest ja põrumisest, headest ja halbadest otsustest. See on kurb, naljakas, kohutav ja seksikas üheaegselt.
«Ü nagu üksikema» on kindlasti Dagmar Lambi parim romaan. See on sõltuvusttekitav ja tõeline, sest ajakirjanikuna on Lamp korduvalt väärkoheldud naiste lugudest kirjutanud. Lamp teab, millest ta räägib, ning tema jutustus on pagana kaasakiskuv.
