Ülo Stööri mälestuste esimene köide rääkis tema lapsepõlvest ja kooliaastatest 20. sajandi pöördeliste sündmuste foonil. Teine köide käsitleb aastaid, mil temast sai arhitekt. Noorpõlve unistus õppida filmirežissööriks oli kohanud takistusi, mille tagajärjel autori esimene kõrgkooliaasta möödus Tallinna Polütehnilise Instituudi Laevaremondi teaduskonnas.

Ootamatu kokkupuude filmimaailmaga − esmalt «Tallinnfilmi» administraatorina, seejärel näitlejana «Lenfilmi» kinokomöödias − paistis esialgse soovi teostumise lähemale toovat. See tee jäi siiski pooleli. Ees ootasid hoopis õpingud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ja õpingutega paralleelne töötamine RPI Eesti Projektis, millele teine köide keskendubki.