Seni kuus isiklikku luulekogu avaldanud erakkondlane Kalju Kruusa on jäänud luuletajaks, kes ei käi erariietes. Päris pikemat aega (ehk koguni kevadest) taimena elanud ja noorest peast alatasa peaga vastu müüri jooksnud autor pakub valikkogus peatükke noorusajust; trimpab otse tumedast metsiku looduse lähedal seisvast tundmatuks jääda soovivast salapärasest eluallikast; ning tahaks olla pigem tillukene liivatera hammaste kriginal tühja tiksuvas inimkäolises kellavärgis ja oodata, mil see kukuks kok-ku!

Luuletaja on pälvinud Betti Alveri debüüdiauhinna (1999), Gustav Suitsu nimelise luulepreemia (2008), Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia (2011).



* * *

Sündisin
ja surusin käe rusikasse.
Kui ta avasin, olid sinna sisse muljut
saatusejooned.
Vyi hoopis saatusejooned
peente niitidena
mu pihu rusikasse krousisid.