Igaühel meist on oma mälestused kasvamisest ja kasvatusest. Kui Käbi Laretei meenutab oma lapsepõlvest kergendatult pääsemist kasvatamisest kui mõjutamisest, näägutamisest, norimisest -- vanemate kriitikast ja rahulolematusest, ärgitab see mõtlema, mis on kasvatus.
Kuigi kasvatus on sama vana kui inimkond, on samaks jäänud küsimus, kuidas kasvatada. Kasvatuses toimuv ei ole täpselt kirjeldatav; sama mõttetu oleks püüd «vormida» mingi mudeli järgi kindlat inimtüüpi.
Kasvatus eeldab lähtumist lapse enda kasvatamisest ja arenemisest. Täiskasvanu ülesanne on luua tingimused lapse eneseusalduseks ja aktiivseks arendamiseks. Kasvatus on lapsega kooselamine, tema arengutee märkamatu saatmine.