Niklas Luhmann töötas oma 1997. aastal ilmunud teosega «Ühiskonna ühiskond» 30 aastat. Ta visandab ühiskonna kui autonoomse ja autopoieetilise – s.t iseennast säilitava – süsteemi teooria. Luhmann vastandub selgelt traditsioonilisele sotsioloogiale, mis usub, et ühiskonda saab kirjeldada – ja kritiseerida – väljastpoolt, aga ei märka, et see on ka ise süsteemi osa. Moraalselt alatoidetud ühiskonnateooriad, nagu Jürgen Habermasi oma, kus kommunikatiivselt tegutsevad indiviidid jõuavad oma kooselu osas konsensusele, ei ole Luhmanni jaoks. Tema tahab neid vaadelda hinnangut andmata ja arvestada vaatleja enda «pimenurgaga». Luhmanni äärmiselt abstraktne, paradokse ja kuiva huumorit täis raamat ei ole lihtne lugemine, aga pakub üllatavaid äratundmisi ja arusaamu. Luhmanni ühiskonnateooria selge eesmärk on luua distants igapäevaste enesestmõistetavustega – ja see õnnestub tal igal leheküljel.
