Valter Pärtelpoeg oli kahtlemata koloriitne sõjajärgse perioodi Tartu Ülikooli arstiteaduskonna anatoomia õppejõud. Üliõpilased on läbi aegade andnud heasoovlikke hüüdnimesid ainult valitud õppejõududele. Nii kutsusid tudengid Valter Pärtelpoega tema silmatorkavalt punakate põskede tõttu Roosamannaks (mugandus ka lühemas versioonis Mannaks).

Kuivõrd Valter Pärtelpoeg ei kaitsnud teaduskraade, siis ei liikunud ta ka ametiredelil kõrgemale dotsendi ametikohast. Seetõttu vaatamata oma värvikale laiade huvidega natuurile ja populaarsusele üliõpilaste seas ei ole temast mitmetes arstiteaduskonna õppejõude puudutavates koondteostes oluliselt räägitud. Seda lünka püüabki täita käesolev raamat, mille väljaandmine on planeeritud 2010. a. sügiseks, mil tähistatakse Valter Pärtelpoja 110. sünniaastapäeva.

Raamatus on talletamist leidnud Valter Pärtelpoega mäletavate tolleaegsete arstiteaduskonna üliõpilaste ja verivärskete õppejõududue-arstide meenutused. Valter Pärtelpojast on maha jäänud ka rikkalik käsikirjaline pärand märkmete ja päevikute näol. Valitud osad nendest peaksid andma hea ülevaate tema isikust ja laiemalt täiendab see ka sõjajärgse perioodi Tartu Ülikooli ja eriti arstiteaduskonna kultuurilugu.