»«Üksilduse lõpp» on ühtaegu mõjuv ja meisterlik – ja unustamatu.» – John Irving
Senimaani oli mu elu kulgenud turvaliselt, ent ilmselt oli olemas nähtamatuid jõude ja vooluseid, mis võisid kõike hoobilt muuta. Sest näis, et on peresid, keda saatus säästis, ja teisi, kes tõmbasid õnnetust ligi, ning tol ööl küsisin ma endalt, kas minu pere võib ka sedasorti olla.
Julesi – nagu ka tema õe Lizi ja venna Marty – lapsepõlv on õnnelik, kuni nende vanemad hukkuvad autoavariis. Järgnevad internaatkooliaastad kujundavad igaüht isemoodi ning elu pillutab nad ilma mööda laiali. Täiskasvanuina näib, et nad on sellest saatuselöögist üle saanud. Ent siis ilmub minevik taas nende kannule ja selles on oluline osa kunagisel kooliõel, kirjandust armastaval Alval – ainsal, kes suudab tuua Julesi välja tema hinge varjulisest eremiidikambrist.
Benedict Wellsi liigutav romaan kõneleb kaotusest ja lootusest, üksildusest ülesaamisest ning küsib, mis on inimeses muutmatu ja kui palju mõjutab meie minevik meie tulevikku. Kuid eelkõige on see suure armastuse lugu.
Benedict Wells, sündinud 1984. aastal Münchenis, siirdus pärast gümnaasiumi lõpetamist Berliini ja otsustas, et ei lähe ülikooli, vaid hakkab kirjutama. Ülalpidamist teenis ta juhutöödega. Tema neljas romaan «Üksilduse lõpp» püsis üle pooleteise aasta Saksamaa edetabelite tipus. 2016. aastal pälvis see Euroopa Liidu kirjandusauhinna (European Union Prize for Literature) ning on tõlgitud 37 keelde. Wells elab vaheldumisi Berliinis ja Baierimaal.
«See raamat on nagu film: täis elu, lootust, meeleheidet, naeru, pisaraid. See on tõeline nauding.» – Christine Westermann / WDR, Köln
«
Benedict Wells on kirjutanud imelise armastusloo, mis on samavõrra liigutav kui lõbus, muutes ühtaegu kurvaks ja rõõmsaks.» – Frauke Kaberka / dpa, Berlin
«Õrn liigutav romaan, üks neist, mille õhukeste kaante vahele mahub nii palju.» – Kirkus Reviews, New York
«Suurepärane romaan, mis lõikab sügavale südamesse. See delikaatselt pinev lugu paneb õhku ahmima ja jätab hinge õrna nukrameelsuse.» – Margriet de Groot / Zin, Amsterdam
«Sellest romaanist ei saa ega tohi mööda vaadata.» – Paula Cocozza / The Guardian, London
