Ma millimallikas olen,
kes vahel peatub kivil,
kuub kulunud, värve pole
ja ammugi tõrjutud rivist.

Aeg muudab toone ja kuju
mu meelest ka kaldajoonel,
kes merest eemale ujub,
see leiab maa kullasooned.

Sain aru ja üsna noorelt,
et lained on merede mäed,
kust langesin nagu voorelt
ei tea kelle tahtel või väel.

Kuid sooja hoovuse saatel
niikaua hulpisin ringi,
kuni veeribalt ja saartelt
veel tuluke vastu plinkis.

See jagas usku ja lootust,
et elu on maal ja merel
üksainus lõputu ootus
ses looduse suures peres.

*

Nüüd kannan kupli all kaasas
üht ristimärgiga telge
ja loodan -- eks tuuleke tasa
vee hoiab mu ümber selge.