Merejutt noortele.

«Atlandi laine käib vaikselt, loodest ta tuleb. Roheka turja küünitab kummina kõrgele, valkavaks pääks selle veeretab, tüünelt ja laisalt. Õhk ei haiguta tuult: üksikuid kaadraid ja kajakaid kannab ta soolane avarus. Ookean liigutab rammetuid liikmeid.
Laia ja lagedat vett läbistab mõtlikult laev, pisike putukas ulguvee mõõtmatul pinnal.
Kajuti lael istub poiss, kõlgutab päevitand jalgu, keskpäeva päikeses pleegitab rühitut rinda. Näos on mehiseid jooni, kuid silmis ja olekus lapselist palju. Kolmteist suve vast näinud Issanda ilma, ent kolm juba veetnud neist merel.»