Väldi päikesevalgust, joo verd, vihka ennast. Igavesti. Tere tulemast surnute maailma. Ma ei ole mingisugune argpüks. Teeme selle asja kohe selgeks. Ent sestpeale, kui mu elu muutus õudusfilmitaoliseks, suhtun hirmutundesse märksa tõsisemalt. Kaheksa kuud tagasi sai minust viimaks ometi doktor Carrie Ames. Ja siis ründas mind haigla surnukuuris vampiir.

Mäherdune ebaõnn. Nüüd ma siis olengi vampiir ja tuleb välja, et olen koletisega, kes mind sigitas, vere kaudu seotud. Meievaheline side on nagu nähtamatu ohelik ja ma olen tema külge aheldatud, mida ma ka ei teeks. Ja tema on juhuslikult üks maailma õelamaid vampiire. Olukord on üpris kehv, sest minu isandal on kuri kavatsus minust hingetu mõrtsukas vormida ja tema verivaenlane ihkab mind tappa – ning mis veelgi hullem, ma tunnen tõmmet mõlema poole. Verejoomine, surematu deemoni elustiil ja kahe vaenujalal oleva vampiiri etturiks olemine ei olnud algselt minu tulevikuplaanides. Kuid nagu mu isal oli kombeks öelda, saab hirmust võitu üksnes sellele näkku vaadates. Nii ma siis teengi. Paljastatud kihvadega.