Nikolai Baturin (s. 1936) on avaldanud luulet, lühemat proosat, ühe romaani, näidendeid.

Käesolev romaan tundub pisut erinev autori muu proosaloomingu taustal, kuivõrd seekord on tegemist Eestimaaga ja kaasaegsete oludega. Formaalselt leiab lugeja eest perekonnaromaani, täpsemalt ühe perekonna purunemise loo, ent rohkem kui süžee ise huvitab autorit inimsuhete keerulisus ja salajasus, elu, armastuse ja egoismi dialektika. Samavõrd võiks romaani pidada ka oma juurte, koha- ja ametitruuduse, iseendaks jäämise romaaniks.