Leelo Tungali lapsepõlveromaan «Seltsimees laps ja suured inimesed» jutustab väikese tüdruku elust, kelle koolidirektorist ema 1951. aastal arreteeriti ja viidi «külmale maale». Raskest hingetraumast hoolimata jätkub lapsepõlv, mida raadios nimetatakse nõukogulikult helgeks, ning terase pilguga laps uurib elu ja inimesi enda ümber. Ühe perekonna loo kaudu saab lugeja pildi «eestiaegsetest» oludest ja nõukoguliku elulaadi pealesurumisest 50ndatel aastatel.

Stalinistliku kooli- ja kolhoosielu kirjeldamine lapsesuu kaudu loob sageli koomilisi hetki, kuigi elukogenum lugeja tajub ridade vahelt kirjeldatud olukordade tõsidust ja traagilisustki. Tegemist on mitmekihilise teosega, mille puhul kriitikud on väitnud, et «Seltsimees last» lugedes üks silm naerab ja teine nutab.

Venekeelsel lugejal – nii Eestis kui ka kogu maailmas – on Nõukogude võimu «taaskehtestamisest» Baltimaades hoopis teistsugune nägemus, mida toetavad kas või Hans Leberechti nõukogulikud romaanid. Ka vanema klassika (Kitzberg, Liiv) tõlgete järgi võib arvata, et väikesele vaesele Eestile tõi Nõukogulikku perre astumine ainult õnne ja õitsengut.

«Seltsimees laps», mis pole oma olemuselt vaenu õhutav ega kättemaksuhimuline, vaid positiivse maailmanägemisega teos, aitaks venekeelsel lugejal mõista eestlaste tegelikke püüdlusi. Raamat ilmub vene keeles esmakordselt ja on adresseeritud koolieelikutele ja koolilaste nooremale eale.