Tervelt sada puud! Kas meil siis tõesti kasvab nii palju erinevaid puu- ja põõsaliike? Koolipõlvest teame, et meil on ainult neli kodumaist okaspuud – mänd ja kuusk, põõsa mõõtu kadakas ja jugapuu. Lehtpuudki saame esimese hooga üles lugeda kahe käe sõrmedel: kask ja haab, pihl ja saar, lepp, paju ja pärn, toomingas, vaher, õuna-, pirni- ja ploomipuu…

Aga kase perekonnas on meil neli liiki ja omamaisteks peetavaid pajusid koguni üle kahekümne eri liigi. Vanas mõisapargis kasvab hariliku pärna kõrval läänepärn ja linnas näeme enamasti hoopis suurelehist pärna. Sama lugu on põõsastega: meie looduses kasvab neli erinevat sõstraliiki (lisaks veel aias kasvatatavad must ja kuldsõstar), kibuvitsasid saame kokku tervelt tosina jagu. Lõpuks on meil veel puitunud vartega kääbuspõõsad, mida enamus inimesi puude hulka ei arvagi – põõsasmaran, kanarbik, sookail, sinikas, leesikas. Kuid ega needki ole rohttaimed. Nõndaviisi arvutades saame kokku kaugelt üle paarisaja erineva kodumaise puu- ja põõsaliigi.