Mitte keegi ei tea, mis nad on või kust nad tulevad. Maailm, mis neile teele jäi, on muutumas jääkamakaks. Lumme mattunud varemete vahel püüavad vabatahtlike salgad mõista, kes või mis on nende vaenlane – kuid viimane muutub iga kontaktiga.
Neid kutsutakse Luikedeks.
Kristjan Sanderi esikromaani peateemaks on ulmekirjanduse igikestev leitmotiiv – kohtumine tundmatuga. Osaliselt üheksakümnendate alguse Eestis toimuvas tegevuses paisatakse tegelased etturitena aegruumi piire ning inimlikke ajendeid ületavasse mängu. On raske öelda, mis on selles trumpideks – kuid nad vähemalt loodavad, et sõprus ja kohusetunne...
Tegu on 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teosega.