Arhitekt Louis Kahni ja ehitusinsener August Komendandi 18 aastat kestnud koostöös olid loomenatuur Kahn, tõeline arhitekt-kunstnik, ning Komendant kui jõuliselt ratsionaalne, sirgjooneline insener – tundub, et vastandid tõmbusid. Kahn sai aru, et oma ideede realiseerimiseks on tal vaja kedagi, kes mõistab hästi loodusseadusi, matemaatikat, ehitusmaterjale ja gravitatsiooni, Komendant omakorda, olles juba õpingute ajal Saksamaal kokku puutunud ka arhitektuuri esteetiliste, kunstiliste printsiipidega, tajus, et ehituskultuur vajab funktsionaalsete ja tehniliste põhimõtete kõrvale ka pehmeid väärtusi – midagi, mis muudab elukeskkonna humaanseks ja hooned kunstiliselt kõrgetasemeliseks.

Nende omavahelised lõputud vaidlused suubusid kord lahutamatutes tülides, kord harmoonilises üksmeeles, teab Komendanti uurinud arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige. Komendant kirjutas pärast Kahni ootamatut surma 1974. aastal silmapaistvad memuaarid, raamatu, mis valgustab kahe suurmehe koostöö tagamaad erialaste, aga ka isiklike suhete osas. Kuivõrd insenerid pole enamasti väga osavad kirjamehed, siis on Komendandi meenutusi täis raamat seda väärtuslikum lugemisvara kõigile ehituskultuurist huvitatutele.

Raamatu on üheskoos välja andud Eesti Betooniühing, kommunikatsiooniettevõte In Nomine ja Eesti Arhitektuurimuuseum. Tõlkis Epp Aareleid, kujundas Marje Eelma (Tuumik stuudio), konsultandid on Carl-Dag Lige ja Tiit Masso.