«1968» on tunnustatud proosakirjaniku ja maalikunstniku Toomas Vindi esimene luulekogu. Sellest aastast pärinevadki kogus avaldatud luuletused ja reprodutseeritud maalid. Ajast, mil nõukogude okupatsioonivõimu kiuste kuulati biitleid ja vaimustuti lillelastest. Omavahel räägiti palju modernsest kunstist ja assotsiatiivsest luulest ning loomingulistes noortes pulbitses soov luua teistmoodi kui senini oli tehtud. Kuid eelkõige püüti enda vastu ausaks jääda. Maalimine ja luuletamine oligi tol ajal autori elu tõeliseks sisuks, ta hulkus mööda linna või linnataguseid tühermaid, sonides pidevalt värsiridu, mida ta kunagi kirja ei pannud.