Näha loodust meie igapäevases keskkonnas dünaamilisena ja emotsionaalsena, ning ometi samal ajal läbi fotograafi isikliku prisma, pole põrmugi lihtne. Eelkõige peab selleks loodust armastama. Looja võib saada kunstilise elamuse lilleõiest vaasis, kastetilkades sätendavast sügishommikust, surevast hirvest lumehanges... Mulle meeldib aga pildistada motiive, mis õige pea kaovad meie kordumatusse tänapäeva. Ja ometi – kui sageli jääb fotoaparaadi päästikule vajutamata, kui näed ürgmaastikku sukelduvat elektriliini, tuulest pusitud rookatust, millest pool eterniidiga kaetud jms. Mitte alati pole küsimus uudse rakursi leidmises. Võrratult raskem on elunähtusi nii lahti mõtestada, et samal ajal sünnib kõiki erutav kunstiteos.
Harald Leppikson