«Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud.
Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni.»