Kodukäija

Nagu kurja silmaga ingel
ööl viirastuslikul ja vingel
olen taas su magamistoas
ma jahedas kuukiire joas;

kohe siis, minu tume naine,
sind jäätab mu suudluste laine
ja siuna mu silitus vaob
sinu hauda ja selles kaob.

Päev tõuseb ja päev läheb looja,
aga ikka ei saa sooja.
Tühi koht sul paremal käel.

Kes püüavad sinuni jõuda,
nendelt võid sa ju õrnust nõuda –
mina võidan õeluse väel.