Oma romaanis «9. november», mis sündis varsti pärast Esimest maailmasõda, tahtsin ma esmajoones militarismi piitsutada. Ma pidasin oma kohuseks saksa rahva ees ohtliku militaristliku maailmavaate häbiposti naelutamist, sellega kaasaskäiva rahvavaenuliku valitsemishimu, võimuiha, vastiku upsakuse, südametunnistuse puudumise, jõhkruse, vaimuvaesuse ning ebamoraalsuse paljastamist. Sõja õudsel taustal pidi militarismi verine tont hirmutavalt mõjuma ja saksa rahvale kohutavaks hoiatuseks olema.
Samal ajal tahtsin ma valitsevate klasside jälgi mentaliteedi näolt halastamatult maski maha rebida. Nende kõrkus, nende poliitiline piiratus, nende mõtlemata saamahimu, nende südametunnistusetu egoism, nende vaimne ja hingeline küündimatus pidid saksa rahvale mõistuse pähe panema ja teda ettevaatusele manitsema.
Kui patsifistlik teos keelati ja põletati «9. november» «Kolmanda riigi» võimumeeste poolt nende valitsemise algul.
Bernhard Kellermann