Emma ja Nathan on väga erinevad inimesed. Aga kohtudes haigla ooteruumis, kus seinal tiksub kell ja laual lebavad vanad ajakirjad, on nad mõlemad hirmunud, ärevil ning üksi. Ja neil on midagi saatuslikult ühist...
Emma elu möödub vaikselt. Ta hoolitseb haige ema eest ja elab oma kujutlustes lemmikraamatute lehekülgedel.
Nathan veedab oma päevi maapinnast viie kilomeetri kõrgusel õhus kukerpallitades ja hõljudes – ta on langevarjuhüpete instruktor. Kogu elu on saatnud teda kordusunenägu, et sureb kahekümne seitsme aastasena, ning ta suhtub igasse päeva nagu viimsesse.
Kui saatus Emma ja Nathani kokku viib, muutub kõik.
Emmat pole kunagi varem suudeldud, ta pole maitsnud šampanjat ega reisinud välismaale. Nathan pole kunagi olnud armunud, kandnud erinevaid sokke ega kasvatanud seemnest päevalille.
Emma ja Nathan annavad lubaduse, et ei raiska kunagi ühtki tundi, sest teavad, et hüvastijätt võib tulla liiga ruttu. Nad armuvad, kuid kas nad teineteist mitte liiga hilja ei leidnud?
See on liigutav, ent samas meeliülendav romaan armastuse lunastavast jõust ja sellest, et lõpp ei pruugi üldse olla lõpp.
