A. H. Tammsaare (1878-1940) elutee kujutab ühtainsat puhkuseta tööpäeva, mille jooksul ta ennast ebasoodsate majanduslike ja tervislike eelduste kiuste meie tipmiste kultuurimeistrite hulka võitles.
Eesti kirjanduse, eriti romaani ajaloos oli tema osaks vastu võtta teatepulk Eduard Vildelt ja arendada meie romaan seni ületamatuks jäänud tasemele. Inimesena, kelle vaimne kujunemine toimus suurte vabadusliikumiste taustal, jäi ta truuks humaansetele ja demokraatlikele veendumustele, väsimatuks tõe ja õiguse lipukandjaks ka siis, kui Euroopa kohale langesid süngete varjudena kommunism-fašism.
Tema loomingus on otsekui elavas, poeetilises kroonikas jäädvustatud kõik meie ajaloo olulised etapid, kõik see, mis erutas meie rahvast alates XIX sajandi viimasest veerandist kuni XX sajandi neljakümnenda aastani.
A. H. Tammsaare pärand on veenvaks tunnistuseks, missuguse erakordse jõulisusega võib avalduda anne, kui talle annavad tiivad ennast säästmata töö ja kustumatu kultuuritahe.