Raamatukese autori pidupäevadeks on need hetked, mil koos endiste laevakaaslastega meenutame jäämägede vaikust Gröönimaa lähedal, kus me ahvenat püüdsime, Põhjamere «surnud lainet», mis meid rullinud, või siis troopilist merd heleda kuupaistega või Neptunust ekvaatoril suure saua ja hõbevõtmega. «Aafrika kuum meri» ei ole niivõrd inimeste, kui just meeleolude raamat. Temas räägitavate sündmuste pidupäeva meenutavad praegu need, kes esimeste Eesti kalameestena sõitsid saake traalima Aafrika läänerannikule. Olime omamoodi kolumbusteks (mitte avastamise, vaid kalastamise mõttes), kellelt teised hiljem kogemusi said. Praegu püüavad samades piirkondades paljud meie laevad ja nende meeskondadest võiks kirjutada samasuguseid raamatuid.
