Õigustust selleks kirjatööks andis mulle arvamus, et seda kaheksat aastakümmet, mis suur Looja mulle seni oma ammendamatutest ajavarudest elada on andnud, võib pidada läbi paljude inimpõlvede üheks põnevamaks. Öeldakse, et me kõik oleme sündinud suure sinise mere ääres, kust igaüks leiab just selle oma laeva, millega ta siis inimkonna igiomase soovi sunnil läheb otsima, mis on ikkagi selle kauge silmapiiri taga. Rohkem kui paljude teiste, käib see ilus ütlemine sõna otseses mõttes minu kohta. Olen sündinud mitte üksnes mere ääres, vaid päris kahe mere vahel Saaremaal.

Olen lastele jutustanud lugu kolmest jalgrattast, millega poisikesena sõita sain. Ühel oli hästi tilluke vunkratas, sellega oli kerge sõita, kuid jõudis vähe edasi. Tuline heameel oli, kui sai hästi suure vunkratta. Varsti aga sai selgeks, et sobib küll pärituult ja allamäge, vastutuult aga jääb jaksu väheks. Isa siis tegi selgeks, et kõige parem on valida elus selline vunkratas, millest ikka jõud üle käib, aga mis ka kenasti edasi viib.