Titus Liviuse (59 a. e.m.a - 17 a. m.a.j) kirjanikukuulsus rajaneb monumentaalsel ajaloolisel teosel «Ab urbe condita» - «Alates Rooma linna asutamisest». Rooma ajaloo kirjutamisele pühendas autor üle poole oma elust, umbes 45 aastat. Selle hiiglatöö tulemuseks oli 142 raamatust koosnev Rooma ajaloo kunstipärane käsitlus alates muinasajast kunu Augustuse poja Nero Claudius Drususe surmani 9. a. e.m.a. Teos jagati hiljem dekaadideks (rühmadeks à 10 raamatut). Kogu teosest on säilinud ainult ligikaudu neljandik.
«Ab urbe condita» kujunes hoobilt klassikaliseks tähtteoseks. See oli teos, mille taolist ei ole loonud ladina keeles keegi teine pärast Liviust ja mis suuresti mõjutas hilisemaid ajalookirjutajaid.

XXI raamat kirjeldab Hannibali Alpidest üleminekut, Saguntumi piiramist ja vallutamist, Rhòne'i jõe ületamist ja retke üle Apenniinide kohutavas tormis ja tuisus.

Väljaandes on tutvustav sissejuhatus, ladinakeelne Liviuse XXI raamat, seejärel kommentaarid ning põhjalik ladina-eesti sõnastik.