Elizabeth Gilberti menuraamatu «Söö, palveta, armasta» lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale.

Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab «Abielutõotus» läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.

Elizabeth Gilbert on kõrget tunnustust pälvinud autor, kes on tegutsenud ka ajakirjanikuna. Tema lühijuttude kogumik «Palverändurid» jõudis PEN/Hemingway kirjandusvõistluse finaali ja romaanile «Karmid mehed» omistati New York Timesi Tähelepanuväärse teose tiitel. Aastal 2002 ilmunud «Viimane Ameerika mees» võistles esikoha pärast nii National Book Awards'i kui ka kriitikute auhinna National Book Critics Circle Awards'i konkursil. Kõige menukamaks osutus siiski autobiograafiline «Söö, palveta, armasta», mida on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde.