Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad «tsiviliseeritud» riikide sõjalisi konflikte.

Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased. Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab «Absoluutne sõda» endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.

Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King's College'is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta «Absoluutse sõja» eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.