Toomas Liivi uut või järjekordset luulekogu - seekord millegipärast saksakeelse pealkirjaga «Achtung» - arvustada ei ole lihtne. Seda seepärast, et kõnesolev autor ei mahu hästi eesti luulemaastikku. Ta ei haaku trendidega, seisab kuidagi väljaspool ja on mingis väga olulises mõttes out. Aga niisuguseid peab ka olema. Niisugused rikastavad eesti luule maastikku. Tõepoolest. Toomas Liivi võib võrrelda kas või Ingvar Luhaääre (alias Valev Mirtemiga), kes eesti kriitika jaoks on alati olnud täielikult out, ent kes ometi kujutab endast täiesti suveräänset kultuurifenomeni. Muuseas - Euroopas oleks Luhaääre/Liivi taolised autorid kirjandusteaduse maiuspala.

«Achtungi» arvustusest raamatu lõpul