Sõna «maastikuarhitektuur» kasutas esmakordselt Gilbert Laing Meason 1828. aastal raamatus «Landscape Architecture of the Great Painters of Italy». Selle sõnaga püüdis ta väljendada erilist liiki arhitektuuri, mida võib näha itaalia kunstnike maastikumaalidel, kus hooned ja maastik moodustavad harmoonilise terviku.

Tänapäeval tähistame sõnaga «maastikuarhitektuur» midagi sootuks enamat – välisruumi, mille osadeks ei ole ainult loodus ja kultuur, vaid mis sisaldab tohutul hulgal sümboleid ja märke, mis kannavad erinevaid tähendusi ning mille lugemiseks ei piisa ainult füüsiliste objektide tundmisest, sest samavõrra kui silmaga nähtav on maastikuarhitektuuri aineks ka nähtamatu genius loci